Möödunud reedel juhtus Paalalinna kortermaja trepikojas traagiline sündmus, kus 38-aastane Rene tulistas surnuks talle ette sattunud 39-aastase pereisa Alari. Rene ema soovib avaldada lahkunu omastele siirast ja sügavat kaastunnet.
Tulistaja ema: olen püüdnud poega ravile saada, kuid jäänud abita (21)
22. aprill 2016, 16:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On väga kurb, et selline traagiline lugu on juhtunud,» märkis ta oma avalduse alguses. Et ajakirjanduses on ilmunud artikleid, mis ei kajasta tegelikku olukorda päris õigesti, pidas ta vajalikuks anda oma selgituse. Samas pole ta valmis andma intervjuusid, sest on juhtunust väga šokeeritud.
«Soovin öelda, et olen oma poja ravimisel teinud emana lähedaste toel kõik, mida olen osanud ja suutnud. Olen aastaid proovinud oma murele Rene pärast lahendust leida, kuid olen jäänud praktiliselt ilma abita,» kirjutas naine.
Psühhiaatriahaigla ei ole tema sõnul pidanud vajalikuks Rene suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuigi pereliikmed on selleks vajadust näinud ja teda korduvalt ravile viia üritanud.
Viimastel kuudel poja vaimset tervist jälgides oli ema aga veendunud, et poeg vajab pikaajalist statsionaarset ravi. «Otsustasin viimases hädas esmaspäeval, 11. aprillil uuesti pöörduda, seekord psühhiaatriakliiniku asemel sotsiaalametisse. Kokkusaamise aja sain teisipäevaks, 12. aprilliks, kuid mulle see ei sobinud, mistõttu leppisime ametnikuga kokku uue aja reedeks, 15. aprilliks kella 15-ks. Paraku oli siis juba liiga hilja,» ütles ta. Traagiline juhtum leidis aset samal päeval umbes kolm tundi varem.
Neljapäeval, 14. aprillil oli Rene ema sõnul ise läinud Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta saadeti Jämejala haiglasse. Ema sõnade kohaselt jooksutati Rened sel päeval korduvalt ühest haiglast teise, kuid abi ta ei saanud.
Ambulatoorse ravi ja diagnostika kliiniku ülemarst Mati Kallas ütles, et EMO-s käimise kohta nimetatud päeval dokumenti pole, aga kui inimesel on selgelt psüühilised probleemid, saadetaksegi ta psühhiaatriakliinikusse edasi.
Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku akuutpsühhiaatria ja vastuvõta osakonna juhataja Pille Talvik lausus, et pole isegi oluline, kas või kelle juures reedel kasuisa relvakapi lõhkunud ja sealt tulirelva haaranud patsient päev varem käis. Loeb vaid see, mida ta rääkis.
«Kui ta räägib kõigest, mis teda häirib, saab ta asjakohast abi. Kui ta räägib osaliselt, aidatakse teda osaliselt,» ütles psühhiaater. Tihti eelistavad patsiendid arsti sõnul psühhoosi põhitunnuseid maha salata. «Kui ta jätab rääkimata, et tema kaaslased kiusavad teda ja lasevad näiteks pistikupesadest gaasi või mürki, pole arstil midagi teha,» selgitas Talvik. Kui patsient aga ütleb vaid seda, et tal on raskusi magamisega või esineb pingeid, kirjutatakse talle diasepaami.
Olgugi et perekond nägi korduvalt vajadust ka tahtest olenematu ravi kohaldamiseks, on see juhul, kui patsient on raviga ise nõus, Talviku sõnul võimatu. Lisaks sellele, et ta ravist keelduma peab, peab ta olema selgelt ohtlik ja tema psüühikahäire peab olema väljendunud moel, mis on mõistetav ka kohtunikule. Lõpetuseks märkis psühhiaater Pille Talvik, kes kiirustas valvearsti tööd tegema, et süüdistava pilguga arsti poole vaatamine ei aita ühiskonda edasi.
Loo 22. aprillil ilmunud versioonis rääkis Rene ema, et pöördus 11. aprillil abi saamiseks linnavalitsuse sotsiaalametisse ja sai kokkusaamise 15. aprillil kella 15-ks. 25. aprillil palus naine täpsustada, et sotsiaalametist pakuti kohtumist juba 12. aprilliks, kuid et see talle ei sobinud, lepiti lõpuks 15. aprilli peale. Täpsustatud 25. aprillill kell 16.