Eesti keele selgeks saanud sakslane aitab Viljandis puuetega inimesi

19-aastane saksa noormees Klemens Höfflin peatub aasta jagu Viljandis, et teha siin vabatahtlikku tööd. Foto: Elmo Riig

Kui levisid kuuldused noormehest, kes aktsiaseltsi Hoolekandeteenused Viljandi Näituse ja Karula kodus vabatahtlikuna töötab ning lisaks veel rahvatantsu tantsib ja noorte puhkpilliorkestris kaasa teeb, tuli ka Sakalal too sakslane üle vaadata.

Klemens Höfflin on Herbrechtingeni linnast pärit 19-aastane noormees.

«Umbes veidi üle tunni autosõitu Münchenist,» selgitas ta oma Šveitsi ja Austria piiri lähedal oleva kodukoha asupaika Lõuna-Saksamaal.

Ilusa kevadilma puhul aitas Klemens Höfflin Viljandi Näituse Kodu elanikel õueala korrastada. Seljas oli tal Eesti aprillikuu kohta veidi varajane valge T-särk, kuid ega külm kevadisel pärastlõunal kimbutanudki. Päev oli päikeseline ja nii võtsime nõuks vestelda väljas kiikpingil. Üks poiss ja naine, kes enne koos temaga muruserva olid rohinud, võtsid koha sisse kõrvalpingil ja jäid kuulama. 

«Me saame rääkida eesti keeles. Ma ütlen, kui ma ei saa aru,» lausus Klemens Höfflin ja nii võis vestlus alata. Eesti keele oli noormees selgeks saanud hämmastava kiirusega. Enne seda, kui ta Saksamaal organisatsiooni IJGD kaudu siia tuli, õppis ta seda veidike ja siia jõudes jätkas õppimist noortevahetusühingu EstYES kaudu. Siis ootas ees elu Eesti riigis ja eesti keeles. 

«Alguses ma ei saanudki väga aru, aga kui ütlesin, et tule siia või mine sinna, ja tegin kätega juurde, said kliendid aru. Töötajad aitasid mind ka ja see on väga hea, et nad parandavad, kui on vaja,» ütles ta.

Nüüd on Höfflinil ka uus eesti keele õpetaja, kes räägib talle Eestist. «Ma olen käinud Narvas, Pärnus ja Tartus. Tänu tööle näeme palju, käime spaas ja muuseumis,» jutustas noormees ning lisas, et Viljandi meeldib talle väga. «Mulle meeldib see suur järv. Saame minna selle äärde jalutama või jooksma. Soomaa meeldib mulle ka.»

Klemens Höfflin saabus Eestisse mullu septembris ja on siin tänavu augusti lõpuni. «Mu valik ei olnud algul Eesti. Rääkisin oma organisatsioonis, et tahan minna kuhugi Euroopa riiki, millest ma ei tea,» kõneles ta. Kui suund hakkas Eesti poole tüürima, otsis Höfflin siinseid vabatahtlikke töökohti, luges palju riigi kohta ning nii ta siia jõudiski.

Puuetega inimestega töötamist noormees ei peljanud. Ta oli varem koolivaheaegadel töötanud lastega ning tahtis nüüd uut kogemust. «Vanade inimestega mitte, aga lastega tahtsin töötada. Nendega koos on lõbusam,» märkis ta. 

Nii alustabki ta oma vabatahtliku tööpäevi näiteks klientidega hommikuvõimlemist tehes ning teinekord tantsitakse ja lauldakse. Üheskoos jalutatakse pargis ja käiakse väljasõitudel, kuid mitte väga tihti.

«Teeme õues tööd, talvel lükkasime näiteks lund,» ütles ta. 

Ent mitte ainult töö ei paku Höfflinile Viljandis huvi. Internetist otsides jõudis ta siinse noorte puhkpilliorkestrini. «Kirjutasin neile ja seal ma nüüd olen,» lausus ta. Tantsuni jõudis ta tänu kahele vabatahtlikule, kellega ta Paalalinnas korterit jagab. «Ma küsisin, kas saan ka tulla rahvatantsu, ja sain,» ütles ta. Eesti rahvatants on tema arvates väga vahva, aga raske ka, sest juhendaja on küll väga sõbralik, aga räägib väga kiiresti. «Ma ei saa aru, kui teised kõik juba tantsivad,» lisas ta muiates. 

See aasta Eestis on Klemens Höfflinile justkui vaheaasta. Pärast koolilõpule järgnenud suve tuli ta siia ning tagasi minnes plaanib astuda ülikooli. «Tahan arstiks saada,» lausus ta.