Kultuuriakadeemia muusikatudeng Arno Tamm väljakutseid ei pelga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arno Tamm on mees kui orkester: peale laulmise oskab ta ka kitarri, klaverit ja löökpille mängida.

FOTO: Maris Tamm

Kui Tartust pärit mitmekülgne noormees Arno Tamm ligi viis aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemiasse astus, ei teadnud ta veel, mida elult ootab. Aastad Viljandis on teda muutnud ja suunanud ning nüüd on ta oma koha leidnud.



«Sattusin Viljandisse poolkogemata,» nendib Arno Tamm. «Ma ei teadnud keskkooli lõpus, mida teha tahan. Lavakasse ma sisse ei saanud. Nõnda tulingi siia.»



Tamme arvates ei peakski noor inimene pärast gümnaasiumi lõpetamist oma tuleviku pärast üleliia muretsema.



«Meil on väga levinud mõtlemine, ei kui kool läbi, tuleb kohe ülikooli minna ja kähku kraad saada. Tihti aga ei tea gümnaasiumiõpilased, mida nad elus teha tahavad, ja võib-olla ei viitsigi nad veel midagi teha. Lääne-Euroopas on selline suhtumine väga okei,» kõneleb ta.



Arno Tamm ei jõudnud veel ka esimese Viljandi-aasta jooksul selgusele, mida ta tahab. «Ma polnud sugugi kindel, kas validagi oma erialaks ja elukutseks muusika ja muusikapedagoogika. Seni olin tegelnud vaid koorilauluga ja koolibändis kaasa teinud.»



Nüüdseks on ta asjad endale selgeks mõelnud. «Muusika on mulle kool, hobi, töö ja sõber.»



Viljandis tunneb Arno Tamm end kui oma kodus ning Tartusse satub viimasel ajal harva. Ta on kaasa löönud mitmes bändis ning leiab nüüd, et just folki oma muusikasse siduv Viljandis sündinud ansambel Paabel on tema jaoks see õige.



«Paabel on selline bänd, mis jääb püsima,» usub muusik.



Esinemised kui peod


Ansamblis mängivad ja laulavad peale Arno Tamme Sandra Sillamaa, Tõnu Tubli, Erko Niit ja Tanel Kadalipp ning nende kontserdid on kujunenud üritusteks, millest oleks kahju ilma jääda.



«Viimane kontsert Viljandis oli väga positiivne elamus. Astusin sõpradega lavale ja pidu läks lahti. Koos mängimisest sünnibki pidu,» muljetab Tamm.



Häid esinemispaiku on Viljandis tema arvates mitu, kuid paremateks peab ta muusikakooli orkestrisaali, pärimusmuusika aita ja kultuuriakadeemia black box’i.



Sel suvel avanes Arno Tammel põnev võimalus: kehastada rokkooperis «Ruja» Margus Kappelit.



«Kui sain kirja, et mind on sellesse rolli valitud, mõtlesin, et lahe. Paar nädalat hiljem nägin aga lehes eelreklaami ja lugesin osalejate nimesid. Siis käis küll kerge võdin üle keha: kogu ülejäänud trupp koosnes professionaalidest, teatriga seotud inimestest,» jutustab ta ning nendib: «See oli superäge töö. Tõestasin ennast väga palju.»



Veel praegugi läheb ta elevile, kui meenutab «Ruja» sooja ja kokkuhoidvat seltskonda. «Niisugune kamp saab mõne tüki tegemisel harva kokku.»



Kuulsus ei paelu


Arno Tamm on osalenud ka saates «Kaks takti ette». Võistluse «Eesti otsib superstaari» võitjaks ta aga oma ütlemist mööda tulla ei tahaks.



«Minu meeles on niisugune üritus Eesti mastaabis lihtsalt halenaljakas,» põhjendab ta.



Võistlustel võidetud tiitlitest ja kuulsusest peab Arno Tamm tähtsamaks tegelemist armastatud alaga. Talle kui paljudel üritustel ja mitmes bändis kaasa löönud muusikule ei ole aga võõras ka autogrammide jagamine.



«Kui Slide-Fiftys mängisin, sai neid ikka väga palju antud, peamiselt teismelistele tütarlastele. Nüüd on allkirja palunud näiteks sõprade vanemad ja muidu tuttavad. See on väga lõbus,» muheleb noormees.



Televiisorist talle ennast vaadata ei meeldi.


«Päris jube on endaga silmitsi seista,» tunnistab ta, kuid lisab, et tegelikult on see väga õpetlik ja seda peaks rohkem tegema. «Üldiselt ma ikka kuulan ja salvestan ennast.»



Oma lemmikmuusikastiili Arno Tamm nimetada ei oska. «Ma üritan kogu aeg välja mõelda, kas mul on eeskujusid või iidoleid. Tavaliselt ütlen, et ei ole. Aga kindlasti on palju inimesi, keda ma austan ja imetlen,» kõneleb ta. «Kuulata tasub mitmesugust muusikat, sest igast asjast võib midagi õppida. Sellest, mis ei meeldi, on näiteks õppida, miks see ei meeldi.»

Tagasi üles