Vaba mõte. Ära lõigatud keelega

Selle nädala algul rebis Sakala kultuuriajakirjanik Margus Haav end raamatutest ja torupillidest lahti ning kirjutas majandusuudise. Ei, ta pole kultuurist tüdinud. Ta on meil lihtsalt üks väheseid reportereid, kellel on vene keel suus.

Tellijale

Viljandis läheb vene keelt vaja nii harva, et isegi paljud, kes seda koolis kümmekond aastat tuupisid, on selle unustanud, rääkimata inglise keelega üles kasvanud põlvkonnast. Ent sedapuhku eesti ja inglise keelega hakkama ei saanud: intervjueerida oli tarvis Ida-Virumaalt Viljandisse töökohti uurima tulnud inimesi.

Muidugi, aastakümneid Eesti pinnal elanuna peaksid nood suutma vabalt öelda «jäääär» ja «ulata õlu üle Ülo õe õla». Ometi ei saa enamik hakkama isegi elementaarse eestikeelse suhtlusega. Ja praegu polegi enam tähtis, kes on selles süüdi, kes ei ole lõiminud või kes ei ole lõimunud. Fakt on, et nad elavad venekeelses keskkonnas ja on niinimetatud päris Eestist ära lõigatud, nagu poleks neil üldse keelt suus. Viljandisse kolinuna sedasi toime ei tule.

Tagasi üles