Egiptuses insuldi saanud Viljandi vallavanem taastub: kavas on rajada ürdiaed ja võtta poni

Eile oli Ene Saarel sünnipäev. Kui hommikupoolikul kostitas ta üllatusvisiidi teinud kolleege nelja koogiga, mille külas olev Saksamaa pagar talle oli küpsetanud, siis lõuna ajal sõitis juba Mustlasse, et tähistada Mulgimaa arenduskoja kümnendat tegutsemisaastat. Kõige suuremat rõõmu tundis ta koduaias jalutades aga sellest, et päike tuli välja ja varsti saab käed mulda pista. Foto: Elmo Riig

Seda, millises seisus oli Viljandi vallavanem Ene Saar siis, kui teda aasta algul Egiptuses puhkusel olles insult tabas, ei taha tütar Madli meenutadagi. Ema paranemist peab ta lausa imeks.  

Tütar on emale ootamatust haigestumisest alates toeks olnud iga päev. «See on ikka ime, et nii on,» ütles ta ema taastumise kohta. Kodus elav Madli on ema abistamiseks ka oma kooliasju ümber sättinud. «On asjad, mis on olulised, ja on asjad, mida saab hiljem teha,» lausus ta.

Sellest sai pärast haigestumist aru ka Ene Saar ise. Ehkki ta ei teadvustanud Egiptuses haiglavoodis lamades oma seisundi tõsidust ja muretses pigem sellepärast, et ei saa päikest võtta ja peab valgena tagasi tulema, on ta hakanud nüüd elule teise pilguga vaatama.

«Enne seda, kui haigeks jäin, ma peaaegu ei maganudki. Korjasin asjad pähe ja öö otsa mõtlesin. Ei söönud regulaarselt ega jõudnud enda eest hoolitseda,» rääkis vallavanem, kes oli harjunud olema rakkes. Kulminatsiooni, mil tervis sellele kõigele enam vastu ei pidanud, päikesepuhkusele läinud Saar ette ei tundnud.

Rasked hetked

Pärast insulti, mis halvas vasaku kehapoole, oli kõige raskem emotsioonidega – kuidas tulla ree pealt maha. Kuigi vallavanem arvas seni, et on asendamatu, sai ta pärast haigestumist aru, et see pole nii.

Tööga hõivatud Saar peaaegu ei näinudki enam oma lähedasi, sest jõudis õhtuti hilja koju ja läks hommikul vara taas. Praegu toimetab ta enamasti kodus ja oskab hinnata seda, mis on päriselt tähtis.

Haigusest taastumise ajal hulga raamatuid läbi lugenud Ene Saare mõtted liiguvad aga ikka selles suunas, mida edasi teha, sest tegevusetus talle ei sobi. «See, kui ma midagi teha ei saanud ega teadnud, kas ma üldse olen veel võimeline midagi tegema, oli kõige õudsem,» meenutas ta. 

Haigestumise järel kippusidki kurvad mõtted võimu võtma. «Algul oli ikka päris hull, aga praegu on kõik juba väga hästi,» ütles ta. Taastusravi Haapsalus ja Värskas on möödas ja eile, oma sünnipäeval, kõndis Ene Saar koduaias.

Lähikuudeks on plaanid tehtud: ta hakkab rajama ürdiaeda, et kasvatada maitsetaimi, mida kavatseb hakata kuivatatud kujul pakendama ja müüma. Lisaks tahtis poeg hakata koos temaga mustikaid kasvatama, sest maasikate eest hoolitseb juba tütar Madli.

Pereärid kui elustiil

Aga see pole veel kõik. Näiteks on plaanis võtta koduaeda poni nimega Hookus, lambad ja kitsetalled, lisaks avada ilusate ilmadega suvekohvik. Mõte rajada midagi elamustalu sarnast tekkis Ene Saare sõnul tänu peredele, kes on suvel käinud nende juures maasikaid ostmas ja kelle lapsed on tahtnud maale tagasi tulla.

Need ettevõtmised pole Sultsi külas elava Saare sõnul mõeldud suure rikkuse tagaajamiseks. «Meie ärid on kõik pigem eneseteostus. See on elustiil,» ütles ta. 

Ainuke mure, mis Ene Saart vaevab, on see, et ta väsib nüüd kiiremini. Kui varem võis ta kas või kümme tundi järjest maasikatega möllata, siis nüüd tunneb juba pärast kolme tundi õues töötamist väsimust.  

Kuigi kodus on mõnus toimetada, tunnistas Ene Saar, et igatseb juba ka vallavanema tööd, kuhu ta peaks praeguse plaani järgi naasma juulis. Praegugi satub ta vahel vallamajja või kolleegid tema juurde – eile näiteks tegid nad talle sünnipäeva puhul üllatusvisiidi. Siiski ei topi Saar oma sõnul veel nina  igapäevasesse vallajuhtimisse.

Kui Ene Saar Viljandi haiglas taastus, sai ta ühel päeval kaks lillekimpu, millest üks tuli presidendilt ja teine Vardja küla elanikelt. «See Vardja küla oma tegi mul südame eriti soojaks. Kui oled suur vald ja ühe küla rahvas saadab tervitused, siis on see tohutu tunnustus,» ütles ta.