Tükike troopikat kõrgete hangede vahel

5 x Hans Väre Tavatingimustes pole banaanide suured lehed sugugi nii ilusad ja terved kui kasvuhoone kaitsvas varjus. Need oleksid justkui kokku liimitud kitsastest ribadest, mis tuule ja vihma käes kergesti rebenevad, et loodusjõud lehti täiesti ära ei lõhuks. Maailma suurima rohttaime metsiku versiooni viljad näevad välja samasugused kui kultuurbanaani omad, kuid on palju pisemad ja tuubil täis poolesentimeetrise läbimõõduga seemneid. Foto: Hans Väre

Vihmametsas, nagu nimigi ütleb, on üsna tõenäoline, et sulle vahel midagi pähe tilgub. Botaanikaaia troopiliste taimede keskel, kus klaaskatus peaks ilma mõjud eemal hoidma, tuleb see kummatigi meeldiva üllatusena.

Iseenesest pole krae vahele kukkuvas piisas muidugi midagi mõnusat, vähemalt mitte jahedapoolse toatemperatuuri korral, nagu valitseb Tartu botaanikaaia palmihoones. Ent väikese ebamugavuse hinnaga loob klaaspaneelide vahelt läbi imbuv lumesulavesi mulje tõelisest vihmametsast, kust on hiljuti sadu üle käinud.   

Tõsi küll, sugugi mitte kõik taimed selles rohkem kui veerandsajandi vanuses kasvuhoones pole pärit vihmametsast. Siinse vanima ja suurima elaniku, Kanaari datlipalmi kodu on näiteks hoopis vahemerelises kliimas.

Hiiglaslikku ananassi meenutav tüvi on jõudu kogunud juba üheksa aastakümmet, nii et praegune klaasmaja tuli kõnealusele datlipalmile omal ajal ümber ehitada. Nagu botaanikaaia õpetaja-programmijuht Tarmo Niitla märgib, pidi see valmis saama ilmtingimata ühe suvega, sest muidu oleksid taimed külmade saabudes hukkunud.

Kasv tuleb hoida kontrolli all

Väljas valitsevatest ohtudest hoolimata kipub mõni soojamaapuu vabatahtlikult lageda taeva alla. Vašingtooniapalmi inimesest kõrgem känd on nagu ennasthävitava edasipüüdlikuse monument: vaene palm ei pürginud tähtede poole mitte üksnes läbi raskuste, vaid ka läbi klaaskatuse. Kui latv hakkas välja paistma, tuli puu muidugi maha võtta.

Ruumipuudus seab botaanikaaias elutsevatele taimedele karmilt piirid. Nende kasvu pidurdamine ongi üks põhjus, miks kasvuhoonete temperatuur hoitakse tõelise troopikaga võrreldes märgatavalt madalam, ehkki peamine eesmärk on kärpida küttearveid.

«Kui valgust on vähe, kuid sooja kõvasti, kipuvad taimed venima,» selgitab Tarmo Niitla säästurežiimi. Ringkäigu jooksul juhib ta korduvalt tähelepanu varem suurtes kastides õilmitsenud, ent nüüd väiksemasse potti ümber istutatud taimedele. See samm pärsib samuti kasvuhoogu.

Kõikidele taimedele nendest nippidest paraku ei piisa. Näiteks vihmametsa puudel ulatub keskmine kõrgus 40 meetrini ehk samasse kanti kui Eesti kõige võimsamatel kuuskedel. Mõni troopikahiiglane võib küündida isegi 60 meetrini.

«Neid ei saa me endale lubada,» tunnistab Niitla ja peab aru, kas suurel palmihoonel 20 meetritki kõrgust jagub.

Ülikooli botaanikaed on kirju

Botaanikaaed on mõeldud nii ülikooli tudengitele teadmiste ammutamiseks kui tavalistele uudishimulikele uurimiseks, kuid viimati nimetatutel tasub seda kindlasti teha giidi saatel.

Taimedel on küll juures nimesildid, millelt saab sageli teada ka päritolumaa, kuid mida ütleb erihariduseta loodushuvilisele sõnapaar «Harilik sarvsõnajalg»?

Tarmo Niitla või mõni teine asjatundja räägib põdrasarvi meenutavate lehtedega tegelase kohta, et too on epifüüt ehk pealistaim, kes elab puuokstel või -tüvedel ning moodustab teiste taimede lagunevate osade ja vihmavee püüdmiseks kavalaid lehtreid. Nendes hakkavad arenema juured, nii et taim kasvab iseenda kukil järjest edasi.

Daigremonti kalanhoe leheservades võib isegi treenimatu silm märgata kummalisi nupsukesi, kuid ainult spetsialist teab juhtida tähelepanu: pisikestel taimepoegadel on juba küljes oma lapsed, kõigil juured all, et pinnasesse pääsedes kasvama hakkama.  

Igal taimel on oma põnevad tahud ja mõni, nagu öökuninganna õis, muutub silmaga nähtavaks ainult ühel ööl aastas. Muul ajal peab neid lihtsalt teadma.

Botaanikaaia külastatavuse tippaeg saabub mais, kui avakollektsiooni taimed on täies elujõus ja koolides korraldatakse ekskursioone. Praegu satub sinna inimesi õige vähe, ehkki klaasist seina taga kõrguvad hanged ja räästa küljes rippuvad purikad aitavad haljastest mahla täis taimedest erilist mõnu tunda.  

Kontraste leidub kasvuhoonetes niisamagi küllaga. Siin on nii põletava päikesega kõrbetest kui niisketest vihmametsadest pärit astlalisi kaktuseid, pilvemetsade jaheda udu asukaid ning kuuma džungli lopsakaid kasvandikke. Siin on palmihiiglasi ja pisikesi putuktoidulisi rohttaimi, kuivi raagusid ja inimesest suuremaid lehti. Ning ükskõik millal te botaanikaaeda ka ei satuks — keegi õitseb siin alati.

AJALUGU
Tartu Ülikooli botaanikaaed asutati 1803. aastal.
• Praegusesse asukohta, Laia, Vabaduse ja Kroonuaia tänava vahele koliti aed kolm aastat hiljem.
• 1810. aastal oli taimede nimestikus juba 4360 liiki.
• Oma 3,5 hektariga on Tartu Ülikooli botaanikaaed Baltimaade väikseim.
Allikas: www.ut.ee/botaed