Saame krooniga väärikalt hüvasti jätta, mõeldes suurvaimudele rahatähtedel

Peeter Järvelaid Foto: AntsLiigus/Pärnu Postimees

Istudes tänavu jõuluhommikul köögilaua ääres ja vaadates, kuidas tuisk akna taga möllab, mõtlesin 1992. aasta suvele, mil meie põlvkond sai esimest korda Eesti kroonid.

Olin perega maal isakodus. Seal omandasingi 1500 rubla asemel esimesed 150 krooni. Neil oli suur väärtus: olin ju nende eest andnud 1500 ühikut raha, mis pidi meie jaoks minema ajalukku. Toona ei teadnud me veel, et Eestist kogutud rublad rändavad Tšetšeeniasse. Küsimusele, kas need tõid sealsele rahvale õnne või õnnetust, vastab kunagi ajalugu.  

Positiivne sõnum

Meile oli oma raha hea sõnum. Et Eesti krooni vääring oli Saksa marga omast kaheksa korda väiksem, häiris meid tollal vähe. Imetlesime sel palaval suvepäeval kogu perega uusi rahatähti ega tõtanud neid kulutama. Alles järgmisel päeval, kui külasse tuli kauplusauto, tõime esimese ostuna perele leiba ja saia. Igati sümboolne.

Meenub, et leiva eest maksmiseks piisas sentidest. Hinnatõus oli alles ees.

Esimesed 150

Missugused olid meie pere esimesed 150 Eesti krooni?

Viiesajakroonist ehk «Jakobsoni» meil esialgu kindlasti polnud, küll aga olid üks sajakroonine «Koidula», kahekümne viie kroonine «Tammsaare», kümnekroonine «Hurt», kaks viiekroonist «Kerest» ja kahekroonist «Baeri» ning üks ühekroonine ehk «Raud». Oli ülev näha rahatähtedel meie kultuuritegelasi.

Viiesajakroonisega olen millegipärast kõige vähem kokku puutunud: algul neid lihtsalt ei olnud, hiljem vähendas nende kasutamist pangakaartide käibele tulek.

Viiesajakroonine meenutab mulle soome kolleegidelt kunagi kuuldud lugu Soome sajamargasest, millel oli Jean Sibeliuse kujutis. Kui see käibele tuli, oli kuulus helilooja juba siitilmast lahkunud.

Ajakirjanikud pärisid tema tütrelt, mida isa oleks võinud sellest rahatähest arvata. Tütar meenutas ajakirjanikele kurba tõsiasja, et suurvaimul oli ka suuri inimlikke nõrkusi ja üks neist, viinalembus, sundis peret tema eest raha peitma. Nii et vaevalt oleksid omaksed usaldanud helilooja kätte seda rahatähte.

Mulgid ja ajakirjanikud

Mis puutub meie viiesajastesse, siis mulgid ja ehk ajakirjanikudki võiksid mõne rahatähe siiski ajaloo tarvis tallele panna, sest ei tasu unustada, et neil on kujutatud «Sakala» päismik.

August Kitzberg meenutab oma mälestustes muu hulgas, et Carl Robert Jakobson olevat lasknud trükkida mõne eksemplari «Sakala» esimest numbrit «kuldkirjaga» — ilmselt siiski pronksvärviga —, mis oleks praegugi silmatorkav meediareklaam.

Kui 1992. aastal oli sajakroonine suur kupüür, siis inflatsioon ja üldine hinnatõus tegid sellest kiiresti rahva raha. Sinine «Koidula» oli meil sularahaga arveldades sageli näppude vahel.  

Viiekümnekroonine «Tobias» ehk pool «Koidulat» on vist olnud meie kõige saladuslikum kupüür. Eesti esimese professionaalse helilooja Rudolf Tobiase ja raha suhted olid laustraagilised. Geniaalsuse sugemetega heliloojal oli nii vähe oskust oma annet rahaks muuta, et võib suisa öelda: ta tappis end leivatööga.

Eriti saladuslikuks on meie viiekümnekroonise maailma silmis muutnud rahatähe tagumine pool: orelil olev püramiidi kujutis on kutsunud esile viiteid USA dollarile ja vabamüürlaste sümbolitele.

Kunagi kirjutas mu kolleeg Frankfurdi ülikoolis ajaloolise essee USA rahatähtedest ja nendel olevatest vabamüürlaste sümbolitest ning oli veidi segaduses, kui kinkisin talle Eesti Vabariigi viiekümnekroonise, millelt võib leida samasugused sümbolid.

Rahva raha

Kahekümne viie kroonisel on kujutatud Anton Hansen Tammsaaret. Nimetatud klassik on läinud ajalukku mehena, kelle töö tegemise ja armastuse tsitaati on lastele peaaegu alati poolikuna esitatud. Tammsaare enda igavene mure, kuidas pere rahavajadust rahuldada, on paraku samuti klassika — isegi aastatel, mil kirjanikuhärra sissetulek ületas ministrite palka.  

Tundub, et just kahekümne viie kroonised olid meie vaesema rahva ja maainimeste ning iseäranis pensionäride rahatähed. Väiksemates rahatähtedes saadud pension või toetus tundus kuidagi toekam kui paar «Jakobsoni». Ühtlasi oli «Tammsaare» kindel maksevahend kohalikus külapoes või apteegis: polnud vaja karta, et kaup jääb pooleli, sest müüjal pole raha tagasi anda.

Kümnekroonine ehk «Hurt» devalveerus hindade tõustes kiiresti. Esialgu korraliku maksevahendina käibel olnud rahatäht kahanes lõpuks pigem peenrahaks.

Kui toidupanga seltskond kutsus annetama heategevuseks peenraha, siis Jakob Hurda portreega kümnekroonised oleks võinud anda näiteks Peterburi Jaani kiriku taastamise fondi.

Kui panna Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogu kaalule maailma tasandil, peame vist küll tõdema, et meie väikse rahva mõnegi suure poja vääringut on kultuuris ja rahatähtedel alahinnatud.

Suurimad kohalikud patrioodid

Oleme jõudnud viiekroonise ehk «Kereseni». Tuleb nentida, et narvalased on Eesti suurimad lokaalpatrioodid: raadios kurdeti, et narvalased ei kiirusta hankima euro stardipakette, küll aga käivad kohalikes pangakontorites ja ostavad ilusaid siledaid viiekrooniseid. Narvalaste nostalgiast võib hästi aru saada: millal veel tuleb käibele nende kodulinna vaatega raha?

Mul on välismaalt Eesti viiekrooniste kohta mitu mälestust. Kõige eredam lugu on seotud tuntud Šveitsi õigusajaloolasega, kellele kinkisin saaja erakordseks rõõmuks kunagi selle kupüüri.

Mu kolleeg on nimelt malefanaatik ja tema maletee tippu tähistab suurmeister Paul Keresega viiki mängitud partii. Kõnealune kolleeg teadis vist küll kõiki Kerese partiisid ning oli tuttav ka meie suurmeistri elukäiguga. Ta ei mõelnud, mida see kupüür maksab Šveitsi frankides, vaid kiitis meid kui rahvast, kel on jätkunud mõistust panna selline mees rahatähele.

Ehk võiks Eesti Pank jätta viiekroonised hoopis hävitamata ja kinkida need maailma maleföderatsioonile? Nali naljaks, aga ehk saaksime male maailmameistrivõistlusedki Tallinna osta ainuüksi Kereste eest.

Kahekroonine ehk «Baer». Kõige segasemaid tundeid on minus algusest peale tekitanud meie kahekroonine. Minule seondub see rahatäht ikkagi ennekõike Tartu ülikooliga, mille kasvandik ma olen.

Karl Ernst von Baeri noorpõlvekodu jääb minu sünnikodust vähem kui kümne kilomeetri kaugusele ja tema ausamba juures Tartus Toomemäel istusime Mariga oma kõige ilusamal kevadel sageli. Bae­rist räägin oma loengutel ikka, kui tahan innustada noori teadusega tegelema, sest tema tegemistes oli palju inimlikku ja lõbusat.

Kahekroonisel kujutatud Tartu ülikooli peahoonet vaadates on mu tunded vastuolulised. Olen rõõmus, et alma mater’i peahoone valiti rahatähele, ent kripeldama jääb teadmine, et meie rahvale väga tähtsa kõrgkooli väärtust esindab kahekroonine kupüür.

Teisalt: mis kasu olnuks Tartu ülikoolist kallil ja väärikal rahatähel, mida suurem osa inimesi oleks saanud vaid üliharva tasku pista? Tartu ülikool on olnud pikka aega meie rahvusliku haritlaskonna häll ja peab selleks jääma ka edaspidi, kuigi tal pole enam varsti kohta meie rahal.

Kristjan Raud polnud ainult suur kunstnik, vaid ka üks Eesti Rahva Muuseumi rajajaid. Ühekroonine pidi olema meie raha alus, kuid paraku osutus selle eluiga käibes õige lühikeseks. Nüüd otsime vana head ühekroonist taga, et meenutada seda meie rahvusvaluuta alusrahana.  

Euroala vaeseim riik

Juba ütlevad teadjad, et ega euromündidki Eestis kauaks käibele jää. Esiteks maksab eestlane ka euroajal enamasti pangakaardiga ja teiseks lähevad hinnad meil nii kiirelt ülesmäge, et müntide pärast pole vaja eriti muret tunda.

Väikseimaks maksevahendiks peaks tulevikus ennustuste järgi saama eurone münt, kuigi praegu tundub see meile veel päris suur raha — ikkagi 15.6466 Eesti krooni.

Eurokalkulaator näitab, et üks Eesti kroon maksab vaid kuus eurosenti. Mida me kuue eurosendi eest 1. jaanuari hommikul osta saame?

Paraku peame tunnistama karmi tõde: oleme euroala vaeseim riik. Kui ühisele vääringule üle läheme, tõuseb see eriti ilmsiks.

Eesti kroon tundub armas ja kodune. Kui kellelgi tekib küsimus, kuidas sellega väärikalt hüvasti jätta, siis parim viis oleks ehk mõelda rahatähtedel kujutatud suurvaimudele ja meenutada tõsiasja, et ükski neist polnud oma eluajal jõukas, aga nad kõik suutsid end ajaloos teostada.