Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
/nginx/o/2016/03/31/5214339t1ha4eb.jpg)
KÕIK LINNALINNUD ammu teavad juba, et Viljandis on linnulaskmisluba... Sellist laulu võiks laulda nii mõnigi Viljandis pesitsev vares, sest lindude tõrjumine on jõudnud selleni, mida tavaliselt peetakse viimaseks abinõuks probleemsete liikide ohjeldamisel linnas. Küttimine linnas pole tavapärane praktika ja edulugusid selle meetodi tõhususe kohta leiab väga vähe. Isiklikult pole ma ei lugenud ega kuulnud ühestki, kuigi olen viimase kümne aasta jooksul linnalindude temaatikaga tegelnud ja lugenud erialast kirjandust kindlasti rohkem kui tavakodanik.
Vaadates linnalindude probleeme üle ilma, jääb silma odavate ja kiirete lahenduste puudumine. Ilmselt oleks kiireim lahendus linnast minema kolida – siis võib vist küll kindel olla, et vähemalt mingiks ajaks on linnud seljataha jäetud ja saab segamatult eluga edasi minna. Paljudele pole see siiski lahendus. Oleme harjunud mugavustega, mida linn meile pakub, olgu selleks kas kiirem asjaajamine, arstiabi, meelelahutus või poodide lähedus.