/nginx/o/2008/09/27/77717t1h3101.jpg)
Neljapäeval saatis valitsus riigikokku 2009. aasta riigieelarve eelnõu, mille kulude maht on 98,7 ja tulude maht 97,8 miljardit krooni. Vahe on küll 900 miljonit, kuid valitsuse esindajad väidavad, et eelarvevahendeid võib eelmisest aastast järgmisse aastasse üle kanda ning tänu sellele on valitsussektor tervikuna tasakaalus.
Võib-olla on tõesti tegemist vaid paberil paistva miinusega, ehkki varasematel aastatel on kulud olnud alati tuludega võrdsed või isegi väiksemad. Ent ka neid 900 miljonit kõrvale jättes püsib väga tugev kahtlus, et riigieelarve on meelega koostatud varjatud defitsiidiga.
Nimelt on eelarvesse kavandatud kummaliselt palju tulusid isegi sel juhul, kui 2,6-protsendiline majanduskasv peaks järgmisel aastal tõepoolest teoks saama. Samas näitavad viimase aja sündmused maailmas, et meie majanduskasv on nigelam, kui senised prognoosid lubavad — tõenäoliselt isegi negatiivne.
Mis juhtub, kui eelarve tõepoolest paika ei pea? Valitsusel tuleb hakata taas kulusid kärpima või minna reservide kallale. Esimene variant tähendaks veel valusamaid valikuid kui seni, teine range fiskaalpoliitikaga riigi mainest loobumist ja ohtu, et defitsiidis eelarve muutub harjumuseks.
Ilmselt on valitsus koostanud ülepaisutatud tuludega eelarve just selleks, et raskeid otsuseid edasi lükata. Pole ju päris võimatu, et maailma majandus taastub arvatust kiiremini ja tõmbab ka meid kaasa.
Hiljemalt tuleva suve lõpuks saab selgeks, kas riigi rahakott on järgmisel aastal tõepoolest tänavusest 8,3 miljardi krooni võrra suurem. Kui see nii pole, peab peaminister või vähemalt rahandusminister võtma enda kanda poliitilise vastutuse ja tagasi astuma. Kergeusklikkus võib olla vabandatav, kuid teadlik seaduse tasemel valetamine mitte. Probleemidega tegelemise edasilükkamine muudab lahenduste leidmise vaid raskemaks.