Kommentaar: Europäike hakkab hellalt päid paitama

Allan Espenberg Foto: Erakogu

Nüüd on see siis käes! Juba pikka aega on ennustatud ja kuulujuttude tasandil räägitud, et mõni eurot kasutav riik võib ühisraha hüljata ja rahvusvaluuta juurde tagasi pöörduda.

Slovakkia parlamendi esimees Richard Sulík oli esimene Euroopa Liidu kõrge riigitegelane, kes julges oma nime all välja öelda eurot puudutavad kahtlused ja tunnistada, et nende riik on eurot käibele võttes eksinud. Slovakkia ühines eurotsooniga muide kõige viimasena, alles 2009. aastal ning on jõudnud vähem kui kahe aastaga arusaamisele, et oma krooni likvideerimine oli viga.

Nii mõnigi teine riigitegelane, näiteks Saksamaa kantsler Angela Merkel ja veel paar poliitikut olevat varemgi kuluaarides avaldanud eurost loobumise ja eurotsoonist lahkumise mõtteid. Niisugused avalikkuseni jõudnud vihjed on kummatigi kohe tagasi tõrjutud: midagi sellist polevat öeldud või kui ongi, siis on räägitust valesti aru saadud või lause kontekstist välja rebitud. Nõnda püüavad poliitikud oma prohmakaid kinni mätsida või avameelselt väljaöeldut varjata.

Et Slovakkia (nagu varsti ka Eesti) on eurotsoonis majanduslikus mõttes pisike ja tähtsusetu maa, ei muuda selle juhtkujude soigumine midagi. Kuri on karjas siis, kui euro tulevikus peaksid hakkama kahtlema mõne suure majandusriigi (näiteks Saksamaa) juhid.

Uudisteagentuur BNS tsiteeris eile Rootsi lehte «Svenska Dagbladet»: kui Rootsi äriliidrid on seni õhutanud takka eurole üleminekut, siis nüüd leiavad nad, et Rootsi peaks eurotsoonist eemale hoidma.

Näiteks ütles SEB tegevjuht Annika Falkengren, et rahaliitu on raske koos hoida, kui seal on nii palju riike, kellel on eri eeldused. Ta rõhutas, et Rootsi on oma valuutaga hästi hakkama saanud.

Kui küsida, kas euroraha ja ainuüksi euroraha on teinud mõne riigi majanduse tugevaks või rahva elu kergemaks ja paremaks, on vastus tõenäoliselt eitav. Keegi küll ei vaidle, et midagi muudab euro lihtinimesele siiski ka lihtsamaks: kõige triviaalsem näide on, et ei pea mõnda euroriiki reisides valuutavahetusest läbi käima. Kuid kas see on piisav põhjendus, et asendada kroon euroga?

Mida lähemale euro kasutuselevõtt Eestis jõuab, seda enam räägitakse nimetatud sündmuse halbadest tagajärgedest. Nüüd võib seda julgesti teha: eurost loobuda pole enam võimalik. Esialgu pruugivad suud küll ajakirjanikud ja majandusteadlased, kuna poliitikud eelistavad enamasti veel vaikida või teevad üksnes ähmaseid vihjeid. Kummatigi pole kaugel ka see aeg, mil Eesti rahandus- või peaminister või mõni muu kõrge riigimees tunnistab euroraha käibele toomise ekslikuks või vähemalt problemaatiliseks.

Krooni euroga asendamist on Eestis ja välismaalgi pahatihti võrreldud uppuvale laevale marssimisega, mida tehakse teadlikult ja sihikindlalt: umbes nii, et jõuaks veel enne pardale, kui alus lõplikult põhja läheb.

Eurorahariikide sõbralikku perre astudes tuleb igal uuel maal võtta solidaarselt osa nii sellega seonduvast heast kui halvast. Kui varem oli rahvusvaluutamaadel hätta sattunud riikide abistamine üldiselt vabatahtlik, siis eurotsoonis muutub see vaat et kohustuslikuks.

Olgu öeldud, et abi vajavaid riike pole sugugi vähe: majandusringkondades on Euroopa Liidu majanduslike hälvikriikide iseloomustamiseks välja mõeldud koguni ingliskeelne lühendtermin PIGS. See hõlmab kõige hädalisemaid maid, kes ei suuda hoida eurot stabiilsena — Portugali, Itaaliat, Kreekat (Greece) ja Hispaaniat (Spain), ning tähendab inglise keelest tõlgituna sigu.
Seda akronüümi on häda sunnil järjest pikemaks venitatud, sest abivajajaid tuleb üha juurde. Nii on moodustatud veel PIIGS (lisaks ülalnimetatutele Iirimaa), PIIGGS (lisandunud on veel Suurbritannia ehk Great Britain), PIIIGGS (kolmas I on eraldatud Islandile), RUPIIGS (R on Rumeenia ja U Ühendkuningriik ehk United Kingdom).

Ükskõik kuidas või mis suunas seda suurtähtedest koostatud lühendit ka ei laiendataks, selle tuumikosaks jäävad ikkagi sead — mõiste, mis iseloomustabki kõnealuseid riike kõige paremini. Mõnikord on samade riikide tähenduses kasutusel ka lühend GIPSI, mis meenutab eurooplastele samuti midagi ebameeldivat (gypsy tähendab tõlkes mustlasi). Selletaolisi termineid on veelgi, näiteks STUPID ja SWINE (loll ja siga).

Euroopa Liit peab üha paisuva rahanduskriisi tõttu koostama kõikvõimalikke abi- ja päästepakette ning -programme, abistamaks «sigariike» ja tõmbamaks neid lõhandiku servalt tagasi, et nad ei veaks kaasa teisi euromaid. See pole sugugi lihtne ja nõuab palju raha, sest võlakriis on ääretult mahukas. Paraku tundub, et kõik meetmed nihutavad vältimatut krahhi üksnes kunstlikult edasi.