Ugala saadab presidendile 150-meetrise laste kirja

Lapsed kirjutasid ja joonistasid Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele 150-meetrise kirja, mille mõõtmise ja rullimise juures oli ametis Ugala avalike suhete juht Kairi Leivo. Foto: Jaanus Laagriküll

Neil lastel, kes käisid tänavu vaatamas Ugala jõululugu «Isa talveuni», avanes võimalus kirjutada oma soov ja joonistada pilt ühisesse kirja, mis on adresseeritud Eesti Vabariigi presidendile Toomas Hendrik Ilvesele.

Eelmise kolmapäeva pärastlõunal oli viimane «Isa talveune» etendus ning sellega pandi ka punkt ühisele kirjakirjutamisele. Siis võttis teatrirahvas kätte ja mõõtis rulli üle.

Rekord polnud eesmärk

Peakunstnik Jaanus Laagriküll pildistas kirja värvikamad pildid ja toredamad soovid teatriarhiivi tarbeks üles. Avalike suhete juhil Kairi Leivol lasus ehk vastutusrikkaim ülesanne: tema alustas kirja tihedaks korrapäraseks rulliks kruttimist, et see pusasse ei läheks ega hakkaks kuskilt rebenema. Lisaks teistele Ugala töötajatele lõid rulli keeramisel oma käed külge ka neiud, kes lastele meisterdamist õpetasid: Relika Amur, Triin Lilienthal ja Katrin Kangus.

Kaheksameetrist mõõdulinti appi võttes selgus ligi tunniajase töö tulemusena, et presidendil seisab ees tubli tükk lugemist, sest kirja pikkus on 150 meetrit.

Ugala turundusjuhi Reigo Rannu sõnul polnud eesmärk purustada rekordeid, soov oli lihtsalt lastele toredat ajaviidet pakkuda. Tavaliselt kirjutavad lapsed pühade eel kas päkapikkudele või jõuluvanale, kuid jõululoo väike peategelane Saara tahtis kirja saata presidendile, et riigimees tuleks ning aitaks ületöötanud isa talveunest äratada ja talle jõulurõõmu tagasi tuua.

Saara dikteeritud ja Härra Halvasti üles märgitud kirja võttis ema ära, sest selles oli sõnu, mida presidendile küll lähetada ei passi. «Kuigi Saaral läks kirja saatmine halvasti, loodan, et laste kirjutatud kirja saab president ikka kätte,» lausus Rannu.

Suurde pappkasti pakitud rull sõitis teisipäeva hommikul postiautoga pealinna poole.

Lükka teed puhtaks ja ära too eurot!

Enamasti seisid kirjas head jõulu- ja aastalõpusoovid, mis olid kaunistatud talvepiltidega. Mõni kirjutaja oli olnud mõtetes jõulutaadi juures ning lugenud üles asjad, mida ta ihkab kingipakist leida: «Mina soovin endale arvutit ja maale hobuse talli.»

Selgus, et sõna «president» oli kirjutajatele valmistanud üpris palju peavalu: enamjaolt oli d asemele lipsanud t. Siin-seal oli apsakat küll üle kirjutades parandatud.

«See on väike vihje õpetajatele, mis tähtedega on lastel kõige rohkem raskusi,» nentis Kairi Leivo.

Üks laps oli presidendile vaatamiseks joonistanud oma hobuse, kellega ta käib ratsutamas. Teine aga kommenteeris omajoonistatud masinat: «Tahtsin joonistada sportkupeed, aga välja tuli ikka aiatraktor!»

Kiitust, et Toomas Hendrik Ilves on väga hea ja lahe, võis lugeda mitmest kohast. Jõululoo peategelase mure oli läinud vaatajatele hinge ning mõni neist koputas ka presidendi südamele: «Me soovime, et Teil ikka jätkuks aega oma tütrega mängida nii tähtsa ja vastutusrikka töö kõrvalt» ja «President puhka rohkem, muidu oled nii väsinud».

Ühe lapse käe alt oli peale jõulusoovi paberile jõudnud mõtlemapanev ja pisut kurblikki palve: «Et ma kunagi ära ei sureks». Samuti sooviti, et kogu eesti rahvas oleks õnnelik ja rõõmus.

Oli ka väga asiseid ja tõsiseid palveid: «Kallis president tõsta palka!» või «Palun ära too eurot meie kodumaale, sest meie kroon on armas!».

Pärast Monika lumemöllu oli nii mõnigi laps riigipealt soovinud, et too tuleks appi ja lükkaks teed puhtaks.

Selle eest, et paberipoogen oleks rahvusvaheline, hoolitsesid mõned ingliskeelsed read, näiteks «Wishes and kisses!» (soovid ja suudlused).

Teatrirahva meeleheaks oli mitu last joonistanud Ugala maja ja logo ning kirjutanud, et neile teater väga meeldib. Üks laps oli suurelt ja uhkelt maalinud: «Ugala on mu parim sõber!»