TÖÖJÕU välisriikidesse liikumise põhjuseks tuuakse peamiselt siinset väikest töötasu. Selle taga omakorda nähakse ekslikult ettevõtjate saamatust ja kasuahnust.
Kas see ikka on nii?
Vajame vähem, ent paremaid avalikke teenuseid
/nginx/o/2017/05/09/6642645t1h111a.jpg)
29. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÖÖANDJATE kasuahnuse väite kummutavad majandustulemused, mille järgi ettevõtete kasumi kogusumma moodustas müügikäibest vaid ühe protsendi. 31 188 ettevõtet lõpetas majandusaasta kahjumiga. Silmas tuleb pidada sedagi, et majandusaruannetes kajastatakse kasumit arvestuslikult — see ei ole kassapõhine tulem.
Mõne firma edu ei anna veel põhjust rõõmustada. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmiste ettevõtete tulemustes ning seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.
Väikeste palkade peakangelane on pisiriiklik gigantomaania, mis ahvatleb delegeerima suurriikidele taskukohaseid funktsioone Eestis avalikule sektorile.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatutest allasutustest, kulukast riigikogust ja ebamõistlikult suurest arvust omavalitsustest koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
Ebaefektiivne ning suur ametnike ja esindajate võrgustik on meie õblukesele erasektorile liiga raske kanda.
Selle asemel et proovida hüpata üle oma varju, võiksime pühenduda hoopis väikeriigile taskukohase haldusstruktuuri loomisele, pakkumaks elanikele küll vähem, kuid see-eest kvaliteetsemat avalikku teenust.
EBAÕNNESTUMISTES süüdistame ekslikult vahendite puudust. Väited, et liiklusõnnetuste suurenemine on tingitud politseinike nappimisest ning ravijärjekordade pikkuse tingib raha ja meditsiinitöötajate vähesus, ei pea paika.
Põhjuste pealiskaudne otsimine ei lase tunnistada, et asju on korraldatud saamatult.
Avaliku sektori kesine efektiivsus on halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime.
Elame maal, kus töökohti on 500 000 ringis. Ühest Eesti servast teise sõitmiseks kulutame vaid mõne tunni. Sellise riigi haldamine ei saa olla keeruline.
Soodsa majanduskeskkonna eeldus on hästi toimiv ja optimaalselt odav avalik sektor. Ameerika majandusteoreetik John Strider Coleman on öelnud: «On tarvis meeles pidada, et selle, mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.» Meil pole tarvis kõike pakutut ihaldada.
Riikluse vundament on ettevõtlus. Avalik sektor on pealisehitis. Oleme viimast rajades üle pingutanud ega ole arvestanud talade kandevõimet.
Eesti vundamenti tekkinud mõrad on vaja parandada: ebaefektiivse avaliku sektori kulutuste vähendamine pole alternatiiv, vaid paratamatus. Mida kauem me ühiskonnakorralduse reformimist edasi lükkame, seda valusam see tuleb.