Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4956973t1h1478.jpg)
/nginx/o/2016/03/28/5203941t1h5266.jpg)
Kui Ain Kallis hommikuti oma Tartus asuvas kodus üles tõuseb, heidab ta esmalt pilgu aknast välja. Et kuidas ilm on. Kas sajab või on õues hoopis kena ja päikesepaisteline. Siis peab ta andma aru oma prouale, kas too peaks tööle minnes vihmavarju kaasa võtma või mitte.
Öeldakse ikka, et see on nagu Murphy seadus: kui kodunt väljudes vihmasirmi kaasa võtad, siis üheksakümne üheksa protsendise tõenäosusega vihma sadama ei hakkagi. Nii võib päev otsa tüütut varju kaasas vedada ja lõpuks selle hoopis kuskile unustada.