Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2016/03/24/5191421t1hafdd.jpg)
Kui Toomas Lillsaar oli noore mehena suures tehases kolm aastat raadioid kokku pannud, leidis ta, et see amet talle ei sobi. Ta proovis astuda ülikooli õigusteaduskonda ja sai endale üllatuseks ka sisse.
See määras suures osas tema edasise elu. Samalt kursuselt leidis ta abikaasa ning haridus andis töökoha ja kodu Viljandis. Juristidiplomi saamise järel töötas Lillsaar esmalt mõne aasta prokuratuuris ning seejärel oli jurist mitmes ettevõttes. Viimane selline ametikoht Paala kolhoosis viis ta koos juristist abikaasaga elama Suure-Jaani külje alla.
Kohtunikuametini jõudis Toomas Lillsaar 1993. aastal, kui väga noor Eesti riik hakkas otsima inimesi, kes võiksid kohtunikuna töötada. Lillsaar sobis sellele kohale ja talle sobis see koht.
23 aastat ehk kuni eile alanud pensionipõlveni oli tema töökoht Viljandi kohtumaja. Selle aja jooksul oli ta kohtunik, Viljandi maakohtu juht ning seejärel Tartu maakohtu Viljandi kohtumaja juht. Eilsest on selles ametis Lillsaare kauaaegne kolleeg Silvi Maiste.
Raadiote juurest õigusteadust õppima
Toomas Lillsaar ütles, et on selline kohtunik, kes pole keskkoolis käinud: ta valis pärast põhikooli Tallinna polütehnikumi, kus õppis raadioaparaatide tootmist. Pärast selle kooli lõpetamist töötas ta kolm aastat suures tehases Punane RET, kuid mõistis, et see töö talle ei sobi.
«Katsetasin õigusteaduskonda ja üllatav-üllatav, saingi sisse,» lausus ta.
Tehnilist haridust on Lillsaarel kohtunikutöös vaja läinud ja seda just arvutite juures, mis koos temaga 1990. aastate keskel kohtutesse jõudsid. «Olen üritanud tehnika arenguga kaasa minna ja arvutit kohtunikutöö lihtsamaks tegemiseks võimalikult palju ära kasutada,» selgitas ta.
Nii on ta igapäevase töö korraldamiseks riiklikke süsteeme kohendanud, et neid oleks mugavam kasutada. «Justiitsministeeriumis vaadatakse mind kui korraga uuenduste pooldajat ja vastast,» lausus ta naerdes.
Oma esimest kohtuistungit Toomas Lillsaar ei mäleta. Aastate jooksul on ta teinud tuhandeid otsuseid ja istunud kümneid tuhandeid tunde kohtunikupingis. Küsimusele, milline on tema karjääri kõige meeldejäävam kohtuasi, on tal aga vastus olemas. See lugu viib tagasi 1990. aastate lõppu ning siis oli kohtu ees korraga 15 kurjategijat enam kui 40 epsioodiga.
Protsess kestis väga pikka aega, sest osa kohtualuseid oli vahi all, aga osa tuli saali vabadusest. Kohtuasja oli segatud väga palju inimesi ja lõpuks kuulutati otsus välja Tallinnas. «Konvoeerimisele mõeldes oli lõpuks lihtsam otsus seal ette lugeda,» selgitas kohtunik.
Otsus oli ligi 200 lehekülge pikk. «Arvestades praeguste kohtuotsuste põhjalikkust, oleks see nüüd veel pikem,» arvas Lillsaar. Aga otsus oli oma mahust hoolimata lõpuks nii kvaliteetne, et pidas vastu ka kõrgemate astmete kohtutes ja jäi kehtima.
Nüüd, mil Toomas Lillsaar on ametist lahkunud, töötab Viljandi kohtumajas kolm kohtunikku: Silvi Maiste, Aivar Hint ja Kalev Kuningas. Ühte oleks aga kindlasti veel vaja. Konkurss kohtuniku koha täitmiseks algas juba eelmise aasta lõpul ning loodetakse, et aasta teiseks pooleks asub uus inimene ametisse.
Uusi kohtunikke on väga raske leida
Justiitsministeerium ja kohtud on aga nentinud, et kohtunikke on väga raske leida. See mure on kummitanud ka Viljandi kohtumaja. Väga pikka aega pidid kolm kohtunikku siin hakkama saama nelja inimese tööga, enne kui Aivar Hint 2013. aastal Viljandis tööd alustas.
Toomas Lillsaare arvates muudab töö raskeks ühelt poolt suur koormus. Temal on halvematel aegadel olnud korraga menetluses 200 asja ning parematel juhtudel ehk sada. Kõige keerulisemaks peab ta selles töös aga emotsionaalset koormat, sest päev päeva järel tuleb kokku puutuda väga jubedate lugudega või lahendada väga tuliseid vaidlusi.
«Emotsionaalne pool on väga tähtis, sest need asjad on kogu aeg sinuga kaasas. Kui protsess on keeruline, siis mõtlen nendele asjadele ka kodus,» tunnistas Lillsaar. «Kui ikka terve päev on tulnud kuulata läbisegi tõde ja valet, olen mõnikord päeva teiseks pooleks omadega nii läbi, et ei suuda enam midagi teha.»
Lahenduseks on unustamine. Kogenud kohtuniku sõnul peab olema oskus asjad endalt maha raputada ja ära unustada. «Kõvaketas tuleb lihtsalt tühjaks teha, siis saab juhtumist üle,» lausus ta. «Kui vaadata kohtuniku palka (maakohtutes 3444 eurot kuus – toimetus), siis selles küll probleemi ei ole. Aga ikkagi miskipärast seda ametit eriti ei taheta.»
ARVAMUSED
/nginx/o/2016/03/24/5191427t1h9707.jpg)
MART SIKUT,
vandeadvokaat
Toomas Lillsaar on hästi inimlik kohtunik. Ta on vastutulelik, arusaav ega ela oma emotsioone teiste peal välja. Kohtuotsuste väljakuulutamisel võtab ta pärast juriidilise teksti ettelugemist aega, et otsus inimlikult lahti seletada. Nii, et kohtualused saaksid aru, miks kohus üht- või teistpidi otsustas.
/nginx/o/2016/03/24/5191425t1h3a6b.jpg)
MARGO NORMANN,
vandeadvokaat
Emotsionaalne, kohati õigusemõistmise tavapärast rutiini rikkuv, kuid äärmiselt õiglane kohtunik. Menetluses on ta aktiivne ja poolte võrdsust austav protsessi juhtija. Ta on aktiivne suhtleja nii menetlusküsimustes kui elu mitmesugustes valdkondades.
Hoolimata nõukogudeaegsest töökogemusest suutis ta täielikult kaasa minna uuema aja nõuete ja põhimõtetega. Õiglane oli ta aga ka nõukaajal. Näiteks hakkas ta prokuratuuri uurijana vastu, kui temalt nõuti kriminaalmenetluse alustamist Vana-Võidu ringraja võidusõidul juhtunud õnnetuse suhtes ja tal soovitati süüdistus esitada võidusõitjale.
Väga kahju, et Toomas Lillsaar töölt lahkub, aga kohtuniku ameti pingelisuse tõttu on ta puhkuse täiesti välja teeninud. Ehk saab ta tulevikus kasutada teiste menetlusosaliste õigusi ja istub võib-olla hoopis advokaadilaua taha.