Abikaasad kirjutasid teineteisest sõltumatult oma pikast elust raamatu

Maie Lond pühendab palju aega seltskondikule tegevusele, luuleloomingule ja maalimisele. Foto: Aivar Aotäht

«Kui oled jõudnud oma käimistega lõpusirgele, eksleb mõte sageli käidud radadel,» algab 80-aastase Märt Londi elulooraamat. Maie Londi omast loeme peaaegu sama: «Kirjapandu on elust enesest.» Ometi on need kaks teost täiesti erinevad.

Maie ja Märt Lond on teineteise kõrval elanud üle poole sajandi. Mõlemad kirjutasid endast raamatu ning ühisest elust hoolimata valmis kaks täiesti erinevat teost. Mees ja naine ongi isemoodi inimesed, ehkki jagavad kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub.

Märt Lond pani oma 2010. aastal ilmunud 160 lehekülje paksuse teose pealkirjaks «Curriculum vitae». Maie Londi 2008. aastal trükivalgust näinud «Etturid» on poole õhem: selles on 80 lehekülge. Ühtlasi on naine avaldanud luulekogu.

Märt Londi lugu

Märt Lond jutustab sissejuhatuseks ajast, mil Abja kant oli veel Liivimaa ja Halliste kihelkonnas osteti esimesed talud päriseks. Tema vaarisa Jaan Lond (1819—1892) ostis Abja mõisnikult parun Stackelbergilt 1867. aastal 4132.33 rubla eest oma pojale Märt Londile (1846—1911) Pikasilla talu. Too Märt oli praegu Abja-Paluojal elava Märt Londi vanaisa.

Tänapäevase Märt Londi elulugu algas sellessamas Pikasilla talus, kus maad oli 56 hektarit ja rasket tööd tegi neli hobust. Juurde tekkis veel teinegi, ema 81 hektari suurune sünnitalu.

Äsja ilmunud raamatust saab teada nii suguvõsa suuruse kui selle, kuidas mulgi talus elati ja töötati.

Märt Lond alustas kooliteed 1939. aastal, kui Eesti sukeldus ärevatesse aegadesse. Kümme aastat hiljem oli noormees jõudnud Tihemetsa tehnikumis metsamajandusosakonna lõpueksamiteni, kuid kooli lõpetada tal ei õnnestunud.

Ta meenutab oma raamatus: «24. märtsi lõuna paiku kutsuti meie kursuse poisid kokku ja tehti teatavaks majast lahkumise keeld. Ainult mind ja Toome Andrest vabastati sellest kohustusest. Sõjaasjanduse õpetaja, Venemaalt tulnud eestlane sosistas meile: «Teie, poisid, sõitke mõneks päevaks kuhugi kaugemale, sedasi on teile parem.»

Aimasin halba ja otsustasin saabuva öö eest hoiatada oma vanemaid, kes olid kulakuks tembeldatud. Sõitsin juhusliku autoga Apja.»

Kui vanematele ja hulgale teistele inimestele oli sõna viidud, pöördus noormees öise rongiga Tihemetsa tagasi, et näha, mis seal toimub. Uudishimu läks talle kalliks maksma: küüditajad saabusid sealt, kust ta neid oodata ei osanud. Märt Lond ei võtnud midagi kaasa ja läks nendes riietes, mis parajasti seljas olid.

Teekond kestis 18 päeva, kuni küüdirong jõudis Krasnojarski krai lõunaossa Užuri jaama. Sealt 70 kilomeetri kaugusel mägedel ja orgudes paiknev kolhoos täienes 35 eestlase võrra. Tihemetsa poiss jõudis seal algul haakijana ja õige pea ka ratastraktori roolis kevadkülvi teha.

Taas eluraamatust. «Jaanipäeva paiku sain teada, et need, keda mina 24. märtsi õhtupoolikul hoiatasin, olid kõik Siberimaal. Minu vanemad, saanud teada minu kinnivõtmisest, olid läinud kolmandal päeval koju, kus neid oodati. Mulle teatati, et isa, ema ja õde Vilma on kusagil Novosibirski kandis.

Esimestel nädalatel korraldati midagi poliittunni taolist. Mina, kes ma ainsana oskasin kuigipalju vene keelt, pidin paari mundrimehe juhendamisel tõlkima mõne artikli ajalehest või jagama muud informatsiooni. Ükskord oli vaja tõlkida ajalehest artikkel mingi sõjategevuse kohta. Istusin kahe mundris seltsimehe vahel ja higistasin, sest mu keeleoskus oli nigel. Ütlesin siis kuulajaile, et jutustan midagi muud, need Tuha-Juhanid ju eesti keelest aru ei saa. Kostsid mõned naeruturtsatused, mis tegid seltsimehi ärevaks. Üks neist päris, mida tähendab Tuga-Jugan. Uus naer saalis lõpetas poliittunni. Edaspidi minu teeneid enam ei vajatud ja ka poliitkõnelused lõppesid.»

Varsti sai Märt Lond õiguse sõita Novosibirski oblasti Tšanõ rajooni Dobrinka külla vanemate juurde. Järgmisel kevadel töötas noormees juba kolhoosi ehitusbrigaadis puusepana ja veidi hiljem brigadirina.

Elulooraamatust. «Otsustasime 1951. aasta suvel ehitada Dobrinkasse — minu idee — endale maja. Onu Hennu pere elamistingimused polnud ka kiita. Võtsime ehitamise ühiselt ette. Vedasime mahajäetud külast kahetoalise maja seinapalgid Dobrinkasse, kaevasime majaalused keldriaugud, rajasime vundamendi ja ladusime seinad uuesti üles, ehitasime juurde köögid, sahvrid ja esikud ning talveks oli mõlemal perel omaette elamine. Katuse alla jõudis ka kõrvalhoone, kus pesitsesid kanad ja põrsas ning pärastpoole üks suurem loom.»

Kooliminek oli küll seadusega lubatud, kuid tööjõuline kodanik pidi saama selleks kolhoosi esimehelt nõusoleku. Esimees ei lubanud head töömeest ära, kuid Märt Lond läks ikka.

Kõigepealt lõpetas ta Tšanõs töölisnoorte keskkooli. Sverdlovski kaevandusinstituuti sobivaks teda ei peetud, küll aga passis tema isik Krasnojarskis asuvale metsandusinstituudile. Oli 1954. aasta.

Paari aasta pärast tõi Märt Lond koju naise Maie ehk nagu ta oma raamatus ütleb, pisikese meeldiva tütarlapse. Kolmanda kursuse järel leidis ta tööd metskonna kvartaliteks jagaja ja kaardistajana. Järgmisel kevadel ei läinud mees ametisse enam üksi.

Ta kirjutab: «Käisime koos naisega taigas sääski söötmas, lõkke ääres ööbimas, karudega kohtumas ja Angaras suplemas.»

1960. aastal sõitis abielupaar kodumaale, kuigi koolitatud metsameest oodanuks põnev töö taigas ja hiljem instituudis.

Pikasillale neid ei lubatud ning seal polnud kohtagi: kodumajas hoiti ühismajandi noorkarja ja aidast oli saanud kanala. Paar elas Abjas korteris, kuni Viljandi KEK-i Abja jaoskonna juhatajana töötav Märt Lond ka endale maja ehitas. Selleks kulus kümme aastat. Elamu paikneb otse järve kaldal — sellegi rajas oma kodu ehitanu.

«Kes siis muu, ikka ise,» ütleb ehitaja, kui juttu tuleb maakivimüürist, kaminast ja põnevaks kujundatud jahitoast. Elutubade seintel püüavad pilku õlimaalid — enamik abikaasa Maie käe all valminud. Abja kanti hulga hooneid ja perele kodu ehitanud Märdi hobi on jahindus.

Maie Londi lugu

«Etturite» alguses on lugeda: «Kõik oli täiesti normaalne, kui ilmavalgust nägin ja ise ka midagi taipama hakkasin. Kuid siis äkki ei olnud enam miski normaalne.»

Suure osa sellest elust, mis oli normaalne, on paberile pannud Maie Londi ema Armilde-Melanie Peet. Ta kirjeldab oma mereäärset lapsepõlvekodu ja hilisemaid kodusid ning kirjutab ajaloost.

Maie Londi isapoolne suguvõsa oli seotud vabadusidee, Vabadussõja ja Eesti riigi ülesehitamisega. Jüri Peet ning hiljem ka Ado Peet oli «Sakala» omanik ja toimetaja ning August Peet Eesti esimene siseminister. Maie vanaisa töötas Saarepeedil õpetajana ja isast sai Eesti armees lennuväelane.

«Ühel õhtul, 1944. aasta 10. detsembril tuldi talle järele,» meenutab «Etturites» sõjaväelase naine Armilde.

«25. märtsil algas küüditamine,» kirjutab Maie järgmises peatükis. Tema oli siis 13-aastane ja käis kuuendas klassis. «Me teadsime, et see puudutab ka meie perekonda.»

Kui neile järele tuldi, olid kodus Maie, vend Jaan ja 81-aastane vanaema. Ema oli töölt tulemata. Järgmisel päeval ilmusid küüditajad uuesti, käskisid neil asjad kokku panna ja teele asuda. Tütarlaps viskas uhkelt pea selga, et näidata: ta ei alistu ülekohtule.

Pere läkski teele emata, sihtkoht asus Hiina piiri lähedal Sajaanides. Ema Armildele tulid järele kolm venelast ja eestlane. Ta sõidutati Novosibirski oblasti Tšanõ rajoonis asuvasse sovhoosi number 266. Alles oktoobris toimetati lapsed ema juurde.

«Ma olen alati laulnud ja laule üles kirjutanud. Mul oli selleks paks klade, kuhu ka teised kirjutasid,» meenutab Maie Lond lugu, mis juhtus, kui ta oli neliteist aastat vana. Samas elav tütarlaps Salme küsis kaustiku enda kätte ega mõelnudki tagasi anda.

Salmiku teekond sai teatavaks siis, kui ema kutsuti alaealise tütre ja tema laulude pärast NKVD-sse ja anti hiljem kohtu alla. Viiele inimesele mõisteti 25 + 5. Ilus Salme oli koputaja. Maie Lond teab, et Märt Müür ja tema vend jäid emata ja sattusid lastekodusse sellesama tüdruku kaasabil.

«Salme õpetas meid kõiki kartma ja vaikima,» ütleb Maie Lond.

Noored jäävad noorteks igal pool ning tantsuõhtud ei jäänud sealgi pidamata. Ühel sellisel õhtul tantsitas võõras silmatorkava välimusega noormees kõiki eestlannasid.

Maie Lond kirjutab oma raamatus: «Märt erines teistest eesti poistest mitmeti: tumedad juuksud ja vurrud, nagu grusiin. Ka riides oli ta teistmoodi: kitsad säärikud ja mingi erilise lõikega kalifeed. Hiljem selgus, et ta oli need ise õmmelnud. Tüdrukud olid temast sisse võetud.»

Ei läinudki kaua aega, kui Maiest ja Märdist sai paar ning noor abielunaine sõitis mehe kutsel Krasnojarskisse. «Minu suureks üllatuseks oli korter, see tähendab tuba, arvestades olusid, ilusti sisustatud: kaks tugitooli, laud ja voodi. Ka ilus väike kassipoeg kuulus kodu juurde. Olime nüüd perekond ja pidime kohanema.»

Tuli aeg, mil ta läks Märdiga taigasse kaasa ja oli talle mõõtmistel abiks.

Raamatust: «Taiga on suvel kaunis, kuid veel kaunim on ta sügisel. Olime Angara ääres, kus orud ja mäed on kaetud tiheda seedri-, lehise- ja segametsaga. Marju oli metsas küllaga: sõstrad, vaarikad, mustikad ja pohlad.

Olime vabad 1958. aastast saadik, aga Märdil oli hea töökoht. Talle pakuti tööd instituudi juures ja ta olekski jäänud, kui mitte mina poleks kojusõiduga kiirustanud.»

Maie Lond ootas tütart.

Abja-Paluojal elades tegi naine tasa selle, mis tal varem oli tegemata jäänud: lõpetas töö kõrvalt keskkooli ja isegi ülikooli, sai vene keele ja kirjanduse õpetaja kutse ning asus ametisse koolis. Kaheksakümnendail aastail käis ta kunstikursustel ning hakkas maalima. Laule oli ta loonud eluaja.

Et sõber olla
Et sõber olla, kas on tõesti vaja
maailma näha ühe mätta pealt?
On igal mättal oma eripära
ja tõde otsida saab vahepealt.

Näen sõpruses ma siiski võimsat sädet,
kus ausast suhtumisest tekib võimas liit;
siis nahavärvil pole miskit vahet,
kui hingekeelel kuuled sama viit.

See viis seob südameid ja hinge taset,
ta toetab raskustes meid eluteel,
ta puhkuseks loob rahulikku aset —
siis puhanuna jõuad veel ja veel.

«Valguseoks», 2010