Metskits käib koertega küla vahel luusimas

Algul teda näha ei olnud. Oli teine ümbrusega päris ühte karva, kui lumetul õuel õunapuu all põhu peal passis. Alles siis, kui perenaine suuna kätte näitas, võis tõdeda: koerakuudi kõrval veedab tõesti lõunatundi metskits. 

«Mul mees tõi ta metsast eelmisel kevadel. Siis oli ta väga väike,» ütles Tusti küla külje all asuva Reheoja talu perenaine Külli Evart. «Lund toona enam maas ei olnud. Mees läks metsa kuuskede ümbert võsa lõikama, seal vahel oli aga kitse pesa. Ema jooksis minema ja tall jäi sinna. Ta oli veel lõikuriga jalale ja kõrvale pihta saanud.»

Sellest loomakesele õnneks suuremat häda ei sündinud. Praegu on ta kõrvad suured ja karvased nagu metskitsel ikka ning astub ta väga reipalt, käib üle tee võsa vahelt läbi lambakarja vaatamas või teisel pool üle põllu vanades lautades. «Seal loomi ei ole, aga heinad on sees. Käib neid söömas,» märkis Evart.

Ega Toomas Abermann kohe kitsetalle kuuskede vahelt kaasa võtnud. Lootis ta ju, et ema tuleb tagasi. Aga kui ta järgmisel päeval olukorda vaatama läks, oli tall ikka üksipäini seal. 

«Ta hakkas mul järel käima,» tähendas Abermann. «Mõtlesin, et ravin ta siis vähemalt terveks.» 

Nii saigi pisike kits Rehe­ojale toodud. Esiti toideti teda lutipudelist – tollestsamast, millega toidetakse imikuid. Neli korda päevas jõi ta 300 grammi piima. 

Varsti hakkas pererahvas tallele muudki toitu andma ning siis läks too juba ise koerte ja kanade sööki noolima.

«Männioksi ja sellist kraami tahab ta ka,» rääkis Külli Evart. «Seda kadakat maja ees sikutas ta talvel, aga ei tahtnud. Proovis ära, ei kõlvanud.»

Nüüd hoolitseb pererahvas peagi aastaseks saava kostilise eest veel niipalju, et paneb õuele sõime heina – just nagu viiakse kitsedele metsagi. Eraldi heina tema pärast tegema ei pidanud – seda oli jänestele ja kanadelegi tarvis. 

Kahe koeraga küla peale 

«Tits-tits-tits,» meelitas Külli Evart metskitse jahuga enda poole. «Ta tuleb omainimestele ligi küll. Võõraid ainult pelgab,» tähendas ta. «Nii päev või paar läheb harjumiseks, siis laseb juba pai ka teha.»

Seekord kits end jahuga meelitada ei lasknud. Küllap kartiski võõrast rahvast. Või siis oli kõht täis. «Ma nägin, ta just enne sõi,» märkis perenaine. 

Korra käisid Reheojal ka keskkonnakaitsjad – küla peal oli jutt lahti läinud, et seal hoitakse metskitse kinni. Ametnikud pidid aga sama targalt, nagu nad olid tulnud, tagasi minema. «Näitasime, et ta on meil ju lahti,» lausus Evart. «Me laseme tal teha, mis ta tahab. Teine variant oleks olnud ta metsa jätta, aga seal oleks ta hukka saanud.»

Niisiis kits enam metsa tagasi ei läinudki. Perenaise sõnul käib ta vahel küll padrikus luusimas. Ja küla peale uitama ei lähe ta sageli üksi, vaid koos pere kahe väiksema koeraga. 

«Ükskord ma nägin, kuidas nad Nässu ja Reksuga astusid kolmekesi Tusti poole,» ütles Evart. 

Tema oli siis koerad tagasi koju kutsunud ja kitski jooksnud nendega ühes. 

Kord on perenaine külast kilomeetri kaugusel kitsejälgi näinud. «Isegi imestasin, et ta juba nii kaugele oli jõudnud,» lausus ta ning meelitas kitse uuesti enda poole. Seekord musitamishäälega. «Selle peale ta tuleb. Kui ta väike oli, kutsusin teda ikka sedaviisi, sest ta nuttis nagu natuke vilistades ja ma hakkasin siis ka niimoodi tegema.»

Metskits ajaski end õunapuu alt püsti ja astus õue peale söögikausi juurde. Mõne meetri kaugusel oleva ketikoera haukumisest ei teinud ta välja. Selgus, et hundikoer Tommi näitab talle vaid siis piirid kätte, kui inimesed on väljas. Kui kedagi teist läheduses ei ole, võib kits isegi tema kausist süüa ja vahel talvel tema kuudis magada.

«Kõva külmaga läks ta meil kasvuhoonesse. Siis panime sinna heina ka sisse,» ütles perenaine ja rääkis, et kui loomake kuuti tikkus, oli esiti küll hirm, et äkki koer võtab tal jalust kinni, aga ei teinud too midagi. «Võttis teda kui oma. Väiksemad koerad vaatasid küll algul veidi kahtlustavalt, aga said siis nahutada, kui kurjad olid, ja nüüd on kõik sõbrad.»

Oma aja peremees

Niisiis, metskitsel on Reheojal vaba põli. Tuleb, kui tahab, ja läheb, kuhu tahab. Ainult koertega küla peale ei taheta teda lasta. 

«Kui hommikul välja läheme, tuleb ta harilikult nii poole tunni pärast vaatama, mis me teeme. Aga kui juba pool päeva pole teda näha olnud, hakkame küll mõtlema, kas ta ikka veel elus on või on keegi ta nahka pannud,» kõneles perenaine. «Siis õnneks hakkab ta aga kuskilt jälle silma: tuleb sealt eemalt kodu poole.»

Esiti mõtles Reheoja rahvas, et jooksuajal läheb kits teiste omasugustega kaasa. Nii aga ei juhtunud. «Teisi on siin küll ümberringi käinud, aga tema pole kaasa läinud,» lausus Toomas Abermann. 

Seda, mis talueluga kohanenud metskitsest edasi saab, ta öelda ei osanud. «Kütid on küll küsimas käinud, ehk saaksid nad ta endale, aga sellele on vastus kindel ei. Pigem las elab meil, nii vabalt, kui tahab.»