Metskits käib koertega küla vahel luusimas

Algul teda näha ei olnud. Oli teine ümbrusega päris ühte karva, kui lumetul õuel õunapuu all põhu peal passis. Alles siis, kui perenaine suuna kätte näitas, võis tõdeda: koerakuudi kõrval veedab tõesti lõunatundi metskits. 

«Mul mees tõi ta metsast eelmisel kevadel. Siis oli ta väga väike,» ütles Tusti küla külje all asuva Reheoja talu perenaine Külli Evart. «Lund toona enam maas ei olnud. Mees läks metsa kuuskede ümbert võsa lõikama, seal vahel oli aga kitse pesa. Ema jooksis minema ja tall jäi sinna. Ta oli veel lõikuriga jalale ja kõrvale pihta saanud.»

Sellest loomakesele õnneks suuremat häda ei sündinud. Praegu on ta kõrvad suured ja karvased nagu metskitsel ikka ning astub ta väga reipalt, käib üle tee võsa vahelt läbi lambakarja vaatamas või teisel pool üle põllu vanades lautades. «Seal loomi ei ole, aga heinad on sees. Käib neid söömas,» märkis Evart.