Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/03/14938126t1h62f3.jpg)
/nginx/o/2016/03/18/5172087t1h12f6.jpg)
Plirts-plärts, õues märts. Kuumas ja kõrbelaadses kliimas üles kasvanud austraallane on siinse eluga peaaegu harjunud. Ehk aitab igatsust kodumaa järele vaigistada see, mis kohe juhtuma hakkab.
Iga kolmapäeva hommikul pakivad inglise keele õpetaja haridusega austraallane Geoffrey Longhurst ja tema eestlannast abikaasa Kati Grauberg-Longhurst Viljandis Päikesekillu perekeskuses lahti mänguasjad ja raamatud, panevad muusikaplaadi mängijasse ja inglise keele õppimine võib alata. Ainult et koolipinke pole ja seitse uudishimulikku, kes Känguru mängukoolis tunni algust ootavad, on liiga väikesed, et esimesse klassi astuda. Enamik neist on liiga väikesed ka selleks, et lasteaias käia. Need keelekümblejad, kellest jutt käib, on vaid ühe- ja kaheaastased.