Autistlik poiss jäi liinisõidu lõpetanud bussi ihuüksi lõksu

Ema leidis kaotsi läinud poja lukustatud bussist, mis seisis Viljandi servas Pargi tänaval parklas. Foto: Elmo Riig

«Esimene reaktsioon oli paanika, sest ma ei saanud aru, kus ta asub,» kirjeldas viljandlanna Kersti Rebane hetke eelmise nädala teisipäevast, mil tema kaheksa-aastane autistlik poeg talle nutust nõretava telefonikõne tegi. Kulus mitukümmend minutit, enne kui ema lapse Viljandi äärelinnast bussipargi platsilt lukustatud ühissõidukist leidis.

Rebase selgituse kohaselt on arstid tema pojal diagnoosinud Aspergeri sündroomi. Muu hulgas tähendab see, et poisil võib võõras keskkonnas olla mõnikord raskusi enda väljendamisega, aga ka ratsionaalsete otsuste langetamisega. «Üldiselt tuleb ta toime, aga kui midagi veab viltu, siis võib ta lukku minna,» kirjeldas ta.

Samas pole naise sõnul lapse arenguhäire üldiselt nii tõsine, et talle ei võiks edaspidise parema hakkamasaamise nimel iseseisvust pakkuda. Poiss alustas läinud sügisel õpinguid erivajadustega lastele pühendunud Kaare koolis. Pere seadis lapse argised liikumised nii, et ta sõidab tavaliselt pärast viimast tundi koolile lähimast peatusest liinibussiga kesklinna raamatukogusse. Sealses tuttavas ja turvalises ruumis veedab ta aega seni, kuni ema töölt tuleb ja ta koju viib.

Sõitis mööda

Selline elukorraldus on seni end hästi õigustanud ning täpselt nii pidi poiss toimima ka 8. märtsil.

Tagantjärele on asjade käiku raske täpselt kindlaks teha, aga ema on veendunud, et sedapuhku sõitis poiss kogemata raamatukogu peatusest mööda. «Olen talle õpetanud, et kui selline asi juhtub ja ta ei tea, kuhu minna, siis sõitku kindluse mõttes liinile ring peale ning mingu teisel katsel õiges kohas maha,» rääkis Rebane.

Paraku sattus poiss sedapuhku bussi, mis siirdus pärast lõpp-peatusesse jõudmist hoopis Pargi tänavale. Seal, vahetult linna piiril asuval platsil hoiab aktsiaselts Atko Bussiliinid tööst vabal ajal kõiki Viljandi linnaliine teenindavaid masinaid.

Kui buss pärale jõudis, lukustas juht bussi uksed ja lahkus salongi vaatamata.

Pole teada, mida valesse kohta sattunud poiss täpselt tegi või tundis. Küll aga on ilmne, et sel ajal, mil juht kassaaruannet vormistas ning rooli tagant Atko ruumidesse suundus, ei jagunud lapsel julgust enda eest seista. Võib arvata, et ta püsis vaguralt istmete varjus, kuni oli üksi jäänud, ning taipas paisuva hirmu ajel emale helistada.

Oli õnne asi, et parkla kõrval asub Olerexi tankla, kust pere oli hiljuti lähisugulaste lapsele väikese kingituse ostnud. Poiss mäletas seda ning oskas nüüd emale selgitada, kuhu tuleks teda otsima tulla.

Miks ei kontrollita

Küsimusele, mida juhtunust arvata, vastas Kersti Rebane, et tema ei oska tagantjärele teha muud kui nõutult käsi laiutada. Ta avaldas lootust, et kurioosne vahejuhtum ei mõju pikemas perspektiivis nii, et laps hakkaks bussiga sõitmist sootuks pelgama. «Praegu on kõik hästi. Aga mine tea, tema reaktsioonid on väga pika vinnaga,» nentis ta.

Ühtlasi püstitas naine küsimuse, kas tõesti pole bussifirma tööeeskirjades punkti, mis kohustaks roolikeerajaid enne bussist väljumist veenduma, kas see on inimestest tühi. «Teoreetiliselt võib juhtuda, et tagumisel istmel tabab kedagi raske terviserike ning ta jääb seljatugede taha külili lebama. Ka võivad joodikud või huligaanid end meelega varjata. Kas selliste juhtumite vältimisteks poleks mõistlikum pilk peale visata?» arutles ta.

Atko Bussiliinide Viljandimaa piirkonna juhataja Tõnu Naar kinnitas, et on juhtunust teadlik. Samas ei rutanud ta tol päeval roolis olnud bussijuhile etteheiteid tegema, sest tema hinnangul on see väga erakordne ja uskumatu juhus. «Me ei ole tõesti meestele öelnud, et nad peavad liini lõpetades bussi läbi otsima,» sedastas ta.

See, et keegi võiks paljudeks tundideks või suisa päevadeks bussi jääda, ei ole firma esindaja sõnul võimalik. Nimelt käib õhtul koristaja kõik bussid läbi.