Pilistvere kirikuõpetaja Hermann Kalmus usub, et kunagi hakkavad inimesed maale tagasi tulema, sest seal on parem elada ja lapsi kasvatada kui linnas.
Vaimuliku pere tunneb rõõmu lasterikkusest
23. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalmuste kodus sirgub neli väikest rõõmurulli: kolmekuune Otto Hermann, kaheaastane Joosep Mattias, kolme ja poole aastane Ann Margaret ning viieaastane Jaan Oskar.
Meenub legend «Päevalehe» piltnikust, kes üsna mitu suve järjest on silmanähtavalt õnnistatud seisundis Viljandi pärimusmuusika festivali jäädvustanud. Kuuldes, et Pilistvere vaimuliku abikaasa Pille-Riin Kalmus-Pregel teenib leiba fotograafina, pärin, ega tema ole legendis kirjeldatav naine.
«Olen küll,» vastab ta naerdes. «Tunnen end suure kõhuga suurepäraselt ja folk meeldib mulle väga, mistõttu ma ei näe põhjust, miks peaksin sel ajal vaikselt kodus istuma.»
Ta lisab, et Hermann on suurest perest ning palju lapsi oli paaril mõttes olnud algusest saadik.
Kohtumine eetikaloengus
Pille-Riin ja Hermann kohtusid 11 aasta eest Eesti humanitaarinstituudis, kus nad õppisid Aasia kultuuri ja Hermann lisaks filosoofiat.
«Esialgu me ei lävinud, aga kord juhtusin kuulama raadiosaadet, mida Hermann tegi,» räägib Pille-Riin. «Avastasin, et seesama noormees istub eetikaloengus minu kõrval. Saatsin talle e-kirja ning vastuseks sain hästi toreda lõigu Jaapani zen-munga märkmetest. See oli seotud lume mahasadamisega ning sellega, kuidas enda ümber ilu märgata.»
Millenniumivahetuse veetsid nad juba koos. Aprillis läks Pille-Riin Jaapanisse Tokyo tütarlaste kolledžisse õppima ning järgmise aasta jooksul käis Hermann tal kaks korda külas. Siis pääses temagi Tokyosse õppima ning järgmise aasta tudeerisid nad seal koos välismaalastele mõeldud jaapani kultuuri, religiooni ja ühiskonda tutvustava programmi järgi.
Õpingud Jaapanis
Jaapani perioodi meenutab Hermann silmade särades. «Elasime tõelist tudengielu. Vabal ajal sõitsime jalgratastega Tokyos ja selle ümbruskonnas ringi. Iga jaapanlane peab kord elus nägema päikesetõusu Fuji mäe tipus. Meie käisime seal ära. Öösel hakkasime ronima ja päikesetõusuks olime tipus.»
Pärast tõusva päikese maalt naasmist Pille-Riin ja Hermann abiellusid. Laulatus oli Pilistveres. «Hakkasin siin käima siis, kui Pille-Riin oli üksinda Jaapanis. Mulle meeldis kirikuõpetaja Vello Salumiga asju arutada,» lausub Hermann. «Pilistvere on mulle tähtis paik kommunismiohvrite mälestusmärgi pärast. Minu isa on Siberis käinud ja ema kannatas sõja tõttu väga palju. Neid kui aktiivseid kirikuinimesi represseeriti nõukogude ajal pidevalt.»
Noored jätkasid Eestis ülikooliõpingud, lisaks asus Pille-Riin «Päevalehes» piltnikutööd tegema. Hermann vahetas humanitaarinstituudi Tartu ülikooli usuteaduskonna vastu. Kui asuti väga teenekale kirikuõpetajale Vello Salumile asendajat otsima, siis pakuti seda kohta Hermann Kalmusele. Ta otsustas selle 2004. aastal vastu võtta.
Vaimulikutöö algusaegadel kohtusid abikaasad Kehtnas, kus on Pille-Riini vanematekodu. Üks toimetas Tallinnas, teine Tartus ja Pilistveres. Kehtna jäi sobivalt keskele. Pilistveres pastoraadihoone teisel korrusel elavad nad üheskoos kolmandat talve.
Väikesed rõõmurullid
«Kas väikeste lastega on raske?» pärin Pille-Riinilt, kes hoiab süles kolmekuust Otto Hermanni.
«Mis sa ise arvad?» kõlab vastus. Samas täpsustavad suured Kalmused kärmelt, et lastest tulvav rõõm kompenseerib vaeva kuhjaga.
«Täiskasvanud on rumalad, matavad end murede ja kohustuste alla, aga mudilased toovad meelde rõõmu, vahetu suhtumise ja mängulise maailma» kirjeldab pereisa. «Tore on vaadata, kuidas põnnid üksteist kasvatavad ja kantseldavad. Kui vanemad lapsed tulevad lasteaiast, siis esimesena jooksevad nad väikese Otto Hermanni juurde ja hõiskavad: «Meie Ottokene!»»
Tõusud ja mõõnad
Vaimulik rõhutab, et lapsed on eraldi isiksused, keda ei tohi liiga palju alla suruda ja sundida. «Nad on hinged, kes on ülevalt antud ning lihtsalt sündinud siia ilma meie kaudu. Kui mina oma närveldamise, stressi või arvamuse pärast neid tohutult sunniks või suunaks, siis ma tegelikult ju ruineeriksin teist hinge. Ma saavutaksin võidu, sest olen füüsiliselt tugevam, aga see ei ole õige.»
Pille-Riin ja Hermann möönavad, et nagu igas kooselus, on neilgi olnud tõuse ja mõõnu. Liiati pole maakirikuõpetaja elu lihtne. Töötada tuleb puhkuseta ja väikese palgaga. Külakogukonnas on vaimulik pidevalt tähelepanu keskpunktis ning vahel ka ebaõiglase kriitika objekt. Sisuliselt elab ta tööl ja et tööst puhkust saada, peaks ka kodust ära minema.
Siiski on Kalmused seda meelt, et Pilistvere on suurepäraste inimestega tore koht. Hermann leiab, et üheskoos tegutsedes on suudetud elamine väga vahvaks muuta. Viimastel aastatel on talgute ja projektiraha abiga suuri asju korda saadetud, näiteks on ilusaks tehtud bussijaam ja selle ümbrus ning paisjärve rand, tegutseb ka suvekohvik Ingel.
Oodata on huvitavaid ettevõtmisi. Pille-Riin, kes tegutseb Pilistvere naisseltsingu eestvedajana, räägib, et jaanuarikuust algab külas koolitus, mille järel peaks kogu küla haljastus korda saama. «Esteetika on eetika, nagu ütleb sageli minu abikaasa,» lisab ta.
Erilist rõõmu teeb Hermannile see, et koguduse ümber on kogunenud palju teotahtelisi noori. «Pilistvere noored ei taha enam bussijaamas joodikuks saada või niisama lõngerdada,» lausub vaimulik. «Inimesi tuleb armastada ja innustada. Igaühes on hea alge. Kui inimesi halvustada, neid pättideks ja joodikuteks sõimata, ei jõua kuhugi, aga hea energia sünnitab head energiat.»
Piibliõpetus tuleb valada tegudesse
Hermann Kalmus usub, et piibliõpetus iseenesest ei päästa maailma. Seda teevad piibliõpetusse valatud teod ehk konkreetsete inimeste rõõmude ja muredega tegutsemine, nende ettevõtmistele kaasaaitamine, julgustamine ja hoiatamine.
Pikk okupatsiooniaeg on inimestesse sügava jälje jätnud ning sisendatud hirm kammitseb rahvast endiselt. «Inimesed muretsevad liiga palju oma eksimuste ja selle pärast, mida teised arvavad. Aga hirm teeb kurjaks ja paneb lärmakalt teiste vigadele näpuga näitama. Just sel põhjusel tehakse tihti kompromisse ning salatakse maha südame häält,» räägib vaimulik.
Ta ütleb, et hirmudest saab vabaneda just jumala inimeseks saamise tähendust taibates. «Jõulusündmuse sisu on: ärge kartke ega põdege! Kohtumõistmist ei ole, kui julged viga tunnistada ja oma tegutsemist muuta.»
ARVAMUS
Peter Wüthrich,
sõber
Mulle ja mu abikaasale on väga julgustav ja inspireeriv koos Hermann ja Pille-Riin Kalmusega aega veeta. Olen Hermanniga vesteldes palju teada saanud, näiteks Eesti ajaloo ja poliitika kohta, aga ka seda, et vaimulik töö ei tohi jääda teoreetilisele tasandile.
On vaimustav vaadata, kuidas nad on suutnud Pilistvere noori motiveerida ja juhtida. Loodan südamest, et neil jätkub jõudu ning nad viivad oma plaanid ellu.