Repliik: Jäta minu jaoks aega!

Gerly Lehtmets Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui olin veel väike, käisime igal aastal teisel jõulupühal kogu perega vanaema ja vanaisa juures. Kui kodustest jõuludest mäletan vähe, siis see, kuidas tähistasime kogu suguvõsaga ühtaegu vanaisa sünnipäeva ja pühi, on mul kenasti meeles.

Meie, lapsed, jooksime mööda maja ringi, kuna täiskasvanud istusid ümber laua ja ajasid juttu. Ega me muidu kui jõuludel ja kibekiirel heinaajal õieti kokku saanudki.

Pahatihti on elutempo nii pöörane, et üksnes pühade ajal saame mahti sõpru, tuttavaid ja omakseid külastada. Või miks võttagi jalge alla pikk tee naaberküla üksildasse metsatallu või sootuks teise Eestimaa otsa, kui võime lihtsalt helistada ja uurida, kuidas läheb? Ei ole meil esmapilgul aega helistadagi, sest kogu aeg on kiire. Pealegi on pühade ajal omaenda jõululaua sättimisega koledal kombel tegemist.

Vanaisa pole juba aastaid meie hulgas. Enam ei tule pere jõulude ajal kokku, et nüüd juba meie endi lapsed saaksid ringi joosta, kui omavahel juttu puhume. Me ei kogune isegi heinaajal, sest loomad, kellele heina teha, on ammu ära söödud või maha müüdud.

Vanaemagi on vaimuvallas ja mäe otsas seisev maja, mis enne näis nii kutsuv, oleks justkui tühjaks jäänud.

Jõuluvanalt ei soovi ma tänavu midagi. Palun kinki hoopis sinult, sõber: näppa kapsaste ahju pistmise, vorstide säristamise ja piparkookide kaunistamise kõrvalt üks pooltund mulle, et saaksin uurida, kuidas sul läheb.

Võta samasuguseid pause ka teiste lähedaste jaoks ja helista neile, kellega pole ammu rääkinud. Vanaisale ja vanaemale süttib kaunite hetkede mälestuseks karges talveöös vähemalt kaks küünalt. Te olete meil meeles!