Homme Kristuse ilmaletulekut kuulutavad kellad on sündinud tema surmatunnil

Kunagi kiikusid 1852. aastal Stockholmis valatud kell (esiplaanil) ning tema 1892. aastal Riias sündinud ametivend Suure-Jaani kirikus vabalt võlli peal. Rohkem kui pool sajandit on neid helistatud talide ja köite abil tilast sikutades, sest okupatsiooniajal jäi kellalöömine vanade naiste ülesandeks ja nood kelli kiigutada ei jaksanud. Olgu helistamisviis nii- või naasugune, kirikukellad kuuluvad jõulude helipilti raudkindlalt. Või isegi pronkskindlalt. Foto: Hans Väre

Alustab noorem, 118-aastane: kõmm! kõmm! kõmm! Seejärel päästab hääle valla  tema 358-aastane sugulane ja nüüd kaiguvad kirikukellad vaheldumisi üle talvises pühadevaikuses Suure-Jaani. Kuni noorem ja suurem loo lõpuks kolme soolopauguga kokku tõmbab.

Mitu korrust allpool, oreli ja suure roosakna vahel, kus Jüri Mikkor tilanööre sikutab, pole helinat peaaegu kuuldagi. Üleval tornis, otse vanema kella all on paugud selle eest nii valjud, et nende väljakannatamiseks tuleb paks kapuuts kõvasti pähe tõmmata.

Umbes 15 aasta eest, kui Suure-Jaani kirikus remonti tehti, tavatsesid töömehed miskipärast ka pühapäeviti ametis käia. Kord ronisid nad juba jumalateenistuse ajal torni askeldama, kuid nii kui kellad lööma hakkasid, olevat ehitajad sealt robinal alla kobinud. Hea muidugi, et robinal, mitte raginal, sest vana pühakoja kulunud tornitrepid ja vahelaed manitsevad liikuma väga ettevaatlikult.

Tuvide kättemaks

Suure-Jaani kirik ehitati tõenäoliselt juba XIII sajandil, kuid hiljem on seda olude sunnil mitu korda ümber tehtud. Aastatel 1558—1583 väldanud Liivi sõjas sai pühakoda nii kõvasti kannatada, et see suudeti taastada alles 1650. aastal. Varsti pärast seda hiivati torni seniajani kestev kell, mille oli valanud Stockholmi meister Ioran Putenson.

Kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa andmetel on Eestis säilinud 15 kella, mis on valatud enne 1600. aastat. XVII sajand jättis meile päranduseks veel umbes sama palju kelli, nende hulgas Suure-Jaani oma. Nii on sealne heliseja konkurentsitult Viljandimaa esinumber, ülejäänud pärinevad enamasti XIX või XX sajandist.

Kilumetsa jutu järgi kingiti XVII sajandil kirikutele päris palju kelli. Ühelt poolt oli sõja käigus hulk kaotsi läinud, kas röövitud või kahuriteks valatud, ning teisalt kasvatas Rootsi ajaga kaasnenud pikk rahu jõukust ja tekkis võimalus teha suuri annetusi. Kahjuks pole paljusid toonaseid kingitusi enam alles, sest kolme sajandi jooksul on Eesti üle elanud hulga rahutuid aegu.

Vanuse kõrval tõstab Kilumets esile Suure-Jaani kella kujundust. Selle läänekülge kaunistab Rootsi kuninganna Kristina silmatorkavalt eenduva ninaga reljeef.

Erinevalt kunstiajaloolasest pole kohalikud tuvid kuninganna portreest sugugi vaimustunud ja näitavad seda väga selgelt välja. Keisrihärra kärbsemustaga kaetud pilt, mille pärast «Švejkis» suur pahandus tuli, on Kristina medaljoni kõrval puhas nagu äsjasadanud jõululumi.

Kummalisel kombel näib tuvidel olevat kana kitkuda just Kristinaga ning ülejäänud kella nad nii kohusetundlikult ei reosta. Kristlust sümboliseeriv kala selle vastasküljel lausa läigib puhtusest! Ju siis on tuvidel kuninganna kohal mõni eriti sobiv õrs. Või üritavad luterlastelt peavarju leidnud linnud katoliiklaseks hakanud Kristinat mustates oma tänulikkust näidata ega aimagi, et teevad tegelikult halba.

Vene aeg tegi naistest kellamehed

Luterlikus Rootsis oli kuninganna katoliiklusesse pöördumine lubamatu ja sellest sai isegi üks tema troonilt lahkumise põhjus. Ajaga on konfessioonide erimeelsused leevenenud, kuid omapärad jäänud. Ka kelli kasutavad usutunnistused isemoodi. Näiteks õigeusklikud ei kiiguta kella, nagu on enamasti kombeks luterlastel ja katoliiklastel, vaid tõmbavad nööriga tila.

«See võimaldab täpsemini rütmi tabada,» selgitab Toomas Mäeväli, üks Eesti tuntumaid kellaspetsialiste. «Õigeusu kirikutes kasutatakse kelli põhimõtteliselt nagu trumme — mitmesuguste signaalide edastamiseks.»

Viimase viie aasta jooksul on Mäevälja vahendusel Eestisse toodud 23 uhiuut kirikukella, millel on enamasti ka automaatne helistamismehhanism. Tema eesmärk on anda Eestimaale tagasi helin, mis siit okupatsiooniaastatel kadus.

Mäeväli räägib, et kui iseseisvusajal ja enne seda pandi kellad helisema neid võllil kiigutades, siis nõukogude korra aastatel läksid ka paljud luteri kirikud üle tilast sikutamisele. Nimelt oli kogudustes mehi väga napilt, ent kella kiigutamine nõuab parasjagu füüsilist jõudu. Näiteks Tallinnas Oleviste kirikus peab iga kella kohta olema kolm meest, et üks saaks vahepeal puhata, samal ajal kui kaks rassivad.

Ka Suure-Jaani kiriku kelli tõmmatakse tilast, mitte ei kõigutata. Mis ajast see nii on, koguduserahvas ei mäleta.

«Minu ajal on peaaegu alati naised tõmmanud,» meenutab 1956. aastal Suure-Jaani organistiks tulnud Ester Sims. «Kaks vana naist istusid toona kogu aeg üleval, et kella tõmmata ja orelit tallata.»

Praegune Viljandi Pauluse kiriku hingekarjane Mart Salumäe alustas kellamehe-, õigemini kellapoisitööd Kuusalu kirikus juba 11-aastasena ja teab väga hästi, kui palju ihurammu kiigel kellaga hakkama saamine nõuab. Tonn või kaks kaaluv pronksijurakas tõmbas väikse lapse jalad maast kerge vaevaga lahti ja kiigutas poissi köie otsas kaasa.

Kuusalu rahvale helises tol ajal Viljandi Jaani kiriku kell. Koju tagasi jõudis see alles taasiseseisvumise järel. Nimelt olid mõlemad Kuusalu kellad mõraga ja kui Jaani kirik 1952. aastal suleti, taotles Kuusalu pühakoda siinseid kelli endale. Riik otsustas selle palve rahuldada, kuid ainult tingimusel, et saab vastutasuks sama palju vanametalli.

Harjukatel õnnestuski ühe kella jagu pronksi kokku korjata, kuid teise tarvis vahetuskaupa ei leitud. 1953. aastal, kui Kuusalu pastoriks sai Mart Salumäe isa Eduard, löödi kogumisele küll uus hoog sisse, ent oli juba hilja. Jaani kiriku teine kell oli üles sulatatud, et kommunismi ehitamiseks materjali saada.

Sümboolne matmine

Kuusalulaste õnneks oskas Eduard Salumäe hästi metallitööd teha. Tema eestvõttel saeti ühe mõranenud kella pragu veidi suuremaks ja koguti tekkinud pronksipuru kokku, et sellest valmistatud ribad vahesse hiljem tagasi joota. Et paigad pidama jääksid, tuli ka kell tuliseks ajada.

«Kellale tehti kivisöest terveks ööks lõke alla ja hommikuks metall hõõgus,» kirjeldab Pauluse pastor lapsepõlvest meeldejäänut. «Pärast jootmist maeti kell ööpäevaks või isegi kaheks liiva sisse, et ta võimalikult pikkamööda jahtuks, aga välja kaevates oli ta ikka veel nii tuline, et ei saanud kätt vastu panna.»

Toomas Mäevälja jutu järgi on liivasängitamine uue kella valmistamise juures väga tähtis ning põhjusi on rohkemgi kui aeglane jahutamine. Nimelt sümboliseerib savist vormis sulametalli mahamatmine lunastaja surma ning seetõttu püütakse seda alati ajastada Kristuse surmatunniks ehk reedel kella 15-ks. Kolme päeva pärast, nagu Kristuski üles tõusis, kaevatakse kell taas välja.

Ehkki tänapäeva eestlastele seondub kirikukellade helin eeskätt jõulude ehk Jeesuse sünniga, on tema surm religiooni seisukohalt mõnes mõttes isegi kaalukam. «Sellega lunastas ta kõigi kristlaste hinged,» põhjendab Mäeväli.

Mõnikord ei õnnestu kella siiski reedel valada, sest vask, mis moodustab kellapronksist 78 protsenti, ei sula õigel ajal üles. Teise koostisosa inglistinaga on märksa lihtsam. See läheb vedelaks nii kiiresti, et tina lisatakse katlasse alles vahetult enne 1200-kraadise sulami vormi kallamist. Euroopa töökodades koguneb seda tähtsat hetke jälgima sageli hulk inimesi ja preestrid loevad töö õnnestumise nimel palveid.

«Väga laialt on levinud müüt, et kellasse pannakse ka hõbedat, kuid teadlikult ei lisa seda keegi, sest hõbeda molekulid on suuremad kui vasel ja tinal ega segune nendega hästi,» teab Mäeväli. «Hõbedat on vanadest kelladest leitud seetõttu, et tihti annetati nende valamiseks hõbetatud pronks- või vasknõusid.»

Maise sõja ja taevase rahu nimel

Peekrid ja vaagnad polnud sugugi ainsad, millest vanasti kirikukelli tehti. Rahuajal, kui kahureid polnud vaja nii palju kui sõjas või olid need lihtsalt paugutamisega lõhki läinud, valati suurtükid kelladeks. Ent kui Marss taas pead tõstis, toodi kellad tornidest uuesti alla ja anti neile kahuri kuju.

Nii kuulutas üks ja sama metall sajandite vältel valjuhäälselt nii sõda kui rahu. Vähemalt kehtib see vase kohta, sest suur osa tinast põleb ümbervalamise käigus ära ja seda tuleb juurde panna.

Juhan Kilumetsa sõnul kehtis sõjaaegne tava, et võitja teeb alistatu kirikukelladest endale relvi, veel XIX sajandilgi. Kellade mahavõtmisega kaasnev vaikus lõi alistatut moraalselt, kuid kindlasti polnud sellise teo juures tähtsusetu ka materiaalne kasu.

Christian Kelchi kroonikas on kirjas, et 1481. aastal Viljandi ja Tarvastu kanti rüüstanud venelased said selle sissetungi käigus «arvukalt ilusaid kirikukellasid ja palju muud röövsaaki».

«Esiteks näitab see, et kellad olid peamine osa röövsaagist,» analüüsib Kilumets ülestähendust. «Teiseks saame teada, et kelli oli tol ajal Viljandimaal palju, ja kolmandaks, et sissetungijate ristitus ei takistanud neil pühakodasid röövida.»

Küllap kõmistasid kellad sellistel puhkudel üle maa hädasignaale, et ennast võõraste käest päästa, kuid tihti kogunesid kaitsjad vaenlase tagasilöömiseks liiga aeglaselt või polnud nende jõud piisav. Ja kellahelin üksi vallutajaid ei hirmutanud, ehkki XX sajandi lõpul suutis see töömehed Suure-Jaani kiriku tornist alla peletada.

Ometi oli kirikukellade algne ülesanne eemal hoida paha ja seejuures mitte inimest, vaid midagi märksa võimsamat. IV sajandil, kui esimesed kellad kristlikes templites kasutusele võeti, pidi nende heli pakkuma kaitset kurjade jõudude eest ja aitama isegi äikese vastu. Kulus palju aastaid, enne kui kirikukellad said tänini säilinud ülesande — edastada infot.

Nagu öeldud, kasutati neid hädakellana sõja ajal, aga ka tulekahju korral. Samuti võis kirikukell olla akustiline meremärk või teada anda töönädala lõpust. Ta kutsub kogudust jumalateenistusele, kuulutab kirikust väljuva pruutpaari rõõmu ja meenutab matustel nukralt lahkunut. Näiteks mõnes Inglismaa piirkonnas saab löökide järgi teada isegi seda, kas kadunuke oli mees või naine.

Toomas Mäevälja sõnul ei tohi kellahelin olla liiga lühike: alla minuti kestes ei jõuagi see inimese teadvusesse. Samas tekitab üle seitsme minuti vältav helin tunde, et on juhtunud midagi halba. Seepärast peetakse kõige paremaks, kui kella lüüakse kolm kuni viis minutit. Erand on siinkohal muidugi matusekell, mille harvad löögid kaiguvad taeva all sageli üle poole tunni.

Omaette nõuded on ka kella häälele. Üks löök peab kajama vähemalt minuti, kuid tavaliselt on seda kuulda kaks korda kauem. Mõne kella gong võib õhku jääda tervelt viieks minutiks, iseasi, kui kaugele see kostab.

Noot, mida kirikukell kuuldavale toob, sõltub tema kujust, suurusest ja materjalist. Reegel ütleb, et mida väiksem kell, seda kõrgem heli. Teras, mida vaesel ajal kellavaluks päris palju on kasutatud, teeb läbilõikavamat häält kui traditsiooniline pronks.

Toomas Mäevälja arvates kõlavad vabalt kiikuvad kellad paremini kui need, mille kõra tõmmatakse, ja seetõttu kiidab ta mõlemast Viljandi kirikust kostvat helinat.

«Aga Eesti või Viljandimaa kõige ilusama kõlaga kella pole võimalik välja valida,» on spetsialist veendunud. «Kõige ilusama kõlaga on kodukiriku kell.»

PANNIST

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja

Ma tean, et meie suurel kellal on väike pragu sees ja ta teeb natuke panni häält. Aga pühade ajal ma ei kuule seda. Seisan jõululaupäeva jumalateenistuse järel kirikuuksel inimesi ära saates ja mõtlen, et küll meil on ikka ilusa heliga kellad.

LIBLEST

Toomas Mäeväli,
kellaspetsialist

Üks asi on suvel kella lüüa, aga seda tuli helistada ka suure tormi ja tuisuga. Linnakirikutes oli mitu matust päevas ja kellamehed ei saanud enne õhtut tornist alla. Küllap nad seal ka külmarohtu võtsid ja ilmselt sellest tulevadki jutud napsilembestest kellameestest nagu Lible.

RANDMEST

Mart Salumäe,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja

Omal ajal, kui telegraafi kasutati, ei saanud igaühest telegrafisti. Selleks oli vaja nõtket rannet. Sama lugu on kellaga. See on muusikariist ja mängija peab tunnetama, mida ta seal nööri otsas teeb. Just nagu tantsides on vaja partnerit tunnetada.

RASKUS

Kellade kaal võib erineda sadu kordi.
• Uue kella valmistamine maksab paarsada tuhat krooni. Suure osa hinnast moodustab metalli maksumus, mis on viimasel ajal plahvatuslikult tõusnud.
• Eesti kellad kaaluvad enamasti pool tonni ja on meetrise läbimõõduga.
• Maailma kõige raskem kiikuv kell on 24 tonni kaaluv Peetri kell Kölni katedraalis.
• Maailma raskeim kirikukell on Tsaar-kell Moskvas, mis kaalub 202 tonni, kuid enne kui helistamiseni jõuti, murdus sellest tulekahjus hiiglaslik kild. Kell on nii suur, et seda on kasutatud kabelina.

Allikad: Toomas Mäeväli, Juhan Kilumets, vikipeedia