Homme, 70. sünnipäeval paneb aiandusteadlane Toivo Univer endale pika valge habeme ette ja on Tallinnas oma kolme lapselapse jõuluvana.
Ükski viljapuu ja laps ei kasva hooleta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõuluvana rollis pole Toivo Univer homme esimest korda. Kaksikud Helen ja Kristjan on seda habemikku juba näinud, kuid kas mudilased teda ka mäletavad, on teine asi: aasta tagasi olid nad alles kahesed. Seevastu tänavu sündinud Raulile tuleb homme elu esimene jõulutaat.
«Jõuluvana mängida polegi nii lihtne, kui arvatakse,» ütleb selle osa täitja. «Sellesse tuleb sisse elada ja läbi mõelda, mida teed: lapsed on tähelepanelikud ja õrnad.» Toivo Univer lausub seda omaenda kogemustele tuginedes, meenutades aega, kui oli Pollis ametiühingukomitee esimees ja astus laste ette näärivanana.
Nagu toona kombeks, oli tal peale kingikoti kaasas vitsakimp. Üks poiss hakanud tema saabumise järel haledalt nutma: küllap oli ta äsja teinud pahandust ja teda haaras vitsahirm. Sellest peale pole Toivo Univer võtnud enam ei nääri- ega jõuluvanana rõõmu jagama minnes kaasa vitsa.
Mitmendat korda ta homme seda rolli täidab, ei oska puuviljandusteadlane öelda, kuid kõige ilusamat olevat raske unustada.
Kadunud kolleeg Artur Jaama oli kutsunud teda oma tütrepoega rõõmustama. Jaago olnud osav luulelugeja ja veel parem laulja. Lõpuks olid tuntud ploomiaretaja ja tema lapselaps laulnud kahel häälel. Kõige rohkem oli jõuluvana paelunud eaka teadlase hele tenor.
«Ilus on jõuluõhtu siis, kui kingitoojat ei oodata viinapudeliga,» lausub nende kohtumiste peakangelane.
«Meie kiisul kriimud silmad»
«Olen läbi elu kõik kingipakid kätte saanud ühe ja sama salmiga,» ütleb homme 70-aastaseks saav mees ja loeb, olles jätnud esimese rea vahele: «...istus metsas kännu otsas, piip oli suus ja kepp oli käes...» Selle luuletuse õpetanud talle ema ning esimest korda oli poisike lugenud seda viiendal sünnipäeval.
«Ema luges meile igal õhtul muinasjutte või jutustas midagi,» meenutab Peeter Univeri pere kolmas laps Toivo.
Jõulud olnud neil ikka õigel ajal — alati olnud toas ehitud kuusk ning aknaid ei tarvitsenud katta, sest külas polnud kaebajaid ja ideelisuse kontrollijaid liikus seal harva.
Seda, mis kuuse otsas rippus, mäletab Toivo Univer praegugi: õunad, paar kommi ja ema tehtud piparkoogid. Küünlad põlesid alaspidi ladvaga kuuse kujulistel või hõbe-kuldsete munadega ehitud traadist jalgadel. Olles kiisu kriimud silmad vanale ette kandnud, sai poiss paki, milles olid samuti paar kompvekki ja ema küpsetisi.
Mõni aasta hiljem tundis Toivo juba ära jõuluvana jalas olevad vildid, kuid rõõmu see ei vähendanud.
Koolitatud kärneriks
«Mu aiandushuvi algas, kui olin viieaastane,» sõnab Toivo Univer.
«Mis sa seal teed?» oli naabritalu perenaine küsinud, kui ta parajasti midagi omaette nokitses. «Poogin,» oli ta vastanud. Pookimist polnud poisike näinud, aga kuskilt oli huvitav sõna talle kõrvu jäänud. Nüüd, seitsmekümneselt on tal hea kinnitada, et just sealt tema suur pookimishuvi algas. Kas võtta seda tõe pähe või mõnusa huumorina, jäägu igaühe enda otsustada.
Õige huvi selle ameti vastu tekkis Räpina aiandustehnikumis, kus viiekümnendate aastate teisel poolel jagasid õpetust sellised silmapaistvad erialainimesed nagu mitme daaliasordi aretaja Adolf Vaigla — tema sünnist möödub jaanuaris sada aastat — ning Otto Tigane ja Eduard Kattai, kes suutsid oma aine lihtsas keeles selgeks teha. Direktor Bernhard Kärbis oskas kollektiivi liita ja kooli arendada.
Sellesse aega mahtusid ka praeguse teadlase suuremad saksofoni- ja klarnetimängud: aiandustehnikumil oli võimas 25-liikmeline puhkpilliorkester, mis astus üsna sageli rahva ette.
Tehnikumi lõpetamise järel oli Toivo Univeri isa öelnud, et nüüd on neil oma koolitatud kärner. Nimetatud ametimees sai peagi aednikuna tööristsed Luua puukoolis, kus leidus samuti häid õpetajaid.
«Sel ajal rajati Luuale dendroparki ning Alfred Ilvese käe all õppisin puid ja põõsaid tundma,» meenutab Toivo Univer.
Univer Univere külast
«Igaühel pole oma küla, aga Univeridel on,» lausub aiandusteadlane. Järgneb pikk põhjendus, millele on eelnenud aastatepikkused suguvõsa- ja paigauuringud.
Oma suguvõsa jälgi ajades on Toivo Univer jõudnud 1790. aastasse. Esimesed kirjalikud andmed Mäe-Univere talust pärinevad 1645. aastast. Univeri nimega inimesi on palju ning nad kõik on nii või teisiti seotud sellesama kohaga.
Aiandustegelase vanaisa Ants, keda vene seaduste järgi nimetati Antoniks, oli Abja mõisas põllumoonakas ja tegi teopäevi. Et jutt ei jääks pelgalt sõnadeks, otsib Antsu lapselaps teopäeva mõiste avamiseks välja kulunud köite aastast 1850 — «Liiwlandima Tallorahwa Seaduse-ramat».
Tol ajal mindi mõisates teorendilt üle raharendile: üht jalapäeva hinnati 15 ja hobupäeva 25 hõbekopikale. Teokohustuse muudatus oli seaduseraamatu järgi niisugune: «1 wak rukkid, odrad või kaerad, 1 kuewjallane sülli ahjopuid, 1 ¼ künart pikkad puud ja 1 lammas, oinas ehk kits» asendas 15 teopäeva, «1 leisikas linad, suggitud» eeldas 20 ning «1 wak odra-, kaera- ehk tatratangud 30 jallapäwa».
Ants Univeril oli kaheksa last. Teomehe poeg Peeter ja tema õde õppisid õpetajaks. Ühel pojal, Peeter Univeril oli kuus last, kellest üks hukkus noorena.
«Kõik me viis omandasime kõrghariduse,» tunneb Toivo Univer uhkust oma vendade ja õdede suutlikkuse üle. «Ega meid kästud, aga tundsime isa suunavat kätt.»
Enamik Eesti esimese põlvkonna teadlasi ongi talupoeglikku päritolu.
TEADUSTÖÖ
Pollis töötatud 40 aasta kestel on Toivo Univerist kujunenud tunnustatud puuviljandusspetsialist.
• Aastatel 1995—1999 oli ta Polli aianduse instituudi teadusdirektor ja kuni 2003. aastani direktor.
• Aastast 2001 on ta olnud õuna- ja pirnipuude uurimise töörühma juht ning maaülikooli puuviljandusõppejõud.
• Suurem osa Polli nooremaid õunaaedu on kavandatud ja rajatud Univeri eestvõttel. Neis on tuhandeid õuna- ja pirnipuid ning sordikollektsioonides sadu sorte, mis vajavad hooldamist ja teaduslikku hinnangut.
• Pikka aega on ta tegelnud õunapuude kloonaluste aretamisega.
Allikas: Polli aiandusuuringute instituut
ARVAMUS
Irene Univer,
abikaasa
Olen abielus teadlasega, kes on nõudlik kõigi ja ülinõudlik iseenda vastu. Kogu perekond on nii või teisiti tema teadustööga seotud. Aga ta on ka hea isa ja veel parem vanaisa — ta on väga lastesõbralik.