/nginx/o/2008/09/25/77363t1hbb9e.jpg)
SEISUKOHAD, millega peaminister tuli välja 15. septembril riigikogus rahvaesindajate küsimustele vastates, näitavad, et ta on kaotanud reaalsustaju. Kuidas muidu võiks ta praegust pensionisüsteemi õiglaseks pidada ning arvata, et see võimaldab eakatel inimestel toime tulla. Minimaalne vanaduspension ehk rahvapension 1913 krooni ei kaitse küll kedagi vaesuse eest.
Valitsusliidu programm aastaiks 2007—2011 näeb ette pensionide kahekordistamise, kuid pensionitõus peab kajastuma inimese tegelikus ostujõus, mitte ainult formaalsetes protsentides.
Peaminister on ilmselt unustanud, et aktsiiside ja teiste kaudsete maksude tõus sööb lubatud pensionikasvu ära. Reformierakondliku liberaalse poliitika tagajärjel võib kaks kolmandikku töötajaid juba lähitulevikus langeda allapoole vaesuspiiri.
VAESUSRISKI vältimiseks on vaja ühiskonnas algatada asjakohane arutelu, kuid peaminister ei suvatsenud riigikogus isegi vastata Rahvaliidu fraktsiooni küsimusele, kas Eesti täidab kõiki Euroopa sotsiaalharta nõudeid. Eesti on ju ratifitseerinud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis on inimõiguste konventsiooni kõrval üks tähtsamaid dokumente.
Euroopa sotsiaalõiguste komitee juhtis juba 2006. aastal tähelepanu sellele, et Eesti ei täida kõiki harta sätteid: minimaalse vanaduspensioni ja rahvapensioni selgelt ebapiisav tase ei taga kaitset vaesuse vastu. Vaesusrisk kasvab koos vanusega ning suuremas vaesusriskis on üksi elavad vanurid.
TULEVIKULE MÕELDES peab silmas pidama sedagi, et meie töötajad saavad valdavalt ebaõiglaselt madalat palka ning see mõjutab negatiivselt ka hilisemat pensioni ja toimetulekut. Euroopa Nõukogu mõistes moodustab õiglane töötasu vähemalt 68 protsenti keskmisest palgast ning alla selle teenivate inimeste hulk ei tohiks ületada viit protsenti töötajate koguarvust.
Praegune pensionisüsteem ei arvesta naiste ja meeste kohatist ebavõrdsust töösuhetes ega nende panust laste kasvatamisse. Ebaõiglust süvendab veelgi, et kehtiva pensionikindlustussüsteemi kohaselt on ligi 75 protsendil töötajatest pensioniaasta koefitsient alla ühe.
Nende inimeste tööpanus on ilmselgelt alahinnatud. Nii võime 20-30 aasta pärast olla olukorras, kus kolmandik inimestest saab niinimetatud rahvapensioni — praegused suured palgaerinevused kanduvad ju pensioniaega.
EELNEVAST LÄHTUDES uurisime peaministrilt, mida kavatseb valitsus ette võtta pensionisüsteemi õiglasemaks muutmiseks. Tema rääkis pikalt-laialt toimetulekutoetusest, nagu oleks see mingi päästerõngas.
Rahvapensioni ja pensioni baasosa otsest sidumist arvestusliku elatusmiinimumiga ei ole valitsus kavandanud, sest säärane sidumine eeldab sotsiaalmaksupõhisest pensionisüsteemist loobumist ja seda ei hakka valitsuskoalitsioon peaministri sõnul isegi arutama.
Kõige enam jahmatas meid peaministri ülim jäikus lastega perede toetamisel. Lastele solidaarselt makstavat 300-kroonist toetust võrdles ta helikopterilt raha tuulde loopimisega. Samas ei pea ta vajalikuks kokkuhoiu mõttes alandada vanemahüvitise ülempiiri.
PEAMINISTER ON jätnud tagaplaanile Eesti riigi arenguvõime ühe põhitagatise, rahvuse püsimajäämise. Seepärast ei peagi valitsus oluliseks vältida laste- ja peretoetuste süvenevat ebaproportsionaalsust.
Järgmisel aastal seisab ees hulk hinnatõuse, mis mõjutavad meid kõiki, enim aga kahtlemata neid, kelle sissetulek on alla keskmise või kes saavad alampalka või madalat pensioni. Mis võib neid inimesi ees oodata ja milliseid abinõusid nende toetuseks järgmisel aastal rakendatakse, et nad veelgi suuremasse vaesusse ei langeks ja vaeseid juurde ei tuleks, seda ei osanud peaminister öelda ega soovinud ka prognoosida.
Lapse kasvatamine nõuab kõigil eluetappidel kuni täiskasvanuks saamiseni nii vanematelt kui riigilt suurt panust. Peretoetuste määrad ja mitmekesisus peavad andma kindlustunde pere loomiseks ja arenemiseks.
Madala sündimusega Euroopa riikide kogemused annavad alust arvata, et kui soovitakse rohkem lapsi, ei piisa vanemahüvitisest. Riik peab ka edaspidi aitama tagada lastega perede toimetulekut. Kui valitsus pöörab lastega perede väärtustamise poliitikale selja, näitab see vastutustundetust Eesti riigi ehitamisel.
SELLEST JÄRELDUB, et valitsusliit lihtsalt ei hooli kõigist inimestest ega soovi edaspidigi hoolivust üles näidata. On kahetsusväärne, et peaminister ei andnud konkreetseid vastuseid ega ole valmis pidama dialoogi eakate ja puudega inimeste ühendustega.
Samuti teeb muret, et valitsus eirab kirjadele vastamise korda: märtsikuus aset leidnud Rahvaliidu sotsiaalfoorumi ettepanekutele pole seniajani ametlikku kirjalikku vastust.
Raske on mõista, miks peaminister olukorda ilustab. Kas ta pole selle keerukusest tõesti aru saanud või eksitab ta avalikkust ja riigikogu teadlikult?