Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/03/14938126t1h62f3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/03/07/5134263t1hd049.jpg)
Kohe Kalju Komissarovi koduaia taga kohiseb männimets. Autost väljudes tundub, et midagi on teistmoodi. Esimese hooga ei saa aru, mis nimelt. Siis jõuab kohale. Maja ümber häälitsevad linnud. Ja neid on palju! Lindude toitmiseks kulub talve jooksul kümneid kilosid seemneid.
Kalju Komissarov saab täna 70. Teenekas näitleja, teatri- ja filmilavastaja ning pedagoog istub elutuppa kamina kõrvale ja on valmis küsimustele vastama. Ta on rõõmus ja rahulik, räägib õhinal lindudest ja sellest, et aias on lume all kevadet ootamast 1500 tulbisibulat. Kaminas praksuvad puud ja isegi läbi suletud akende on tuppa kuulda linnulaulu.