Äsja avaldas statistikaamet kokkuvõtte mullusest uuringust, mis selgitas, kui palju ja mida eesti inimesed loevad. Tõtt-öelda võiks siia sama hästi lisada küsimuse, kas nad üldse loevad.
Repliik: Avamata kaaned
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki esmapilgul paistab, et oleme oma vaimu ja hinge eest rõõmustavalt hästi hoolt kandnud, paneb tulemus siiski mõtlema.
Tõsi küll, raamatulugejate koguarv on kümne aastaga kümnendiku võrra suurenenud. Paraku on kasvu taga inimesed, kes loevad aastas paar raamatut. Tervelt neljandik pole 365 päeva jooksul lahti löönud ühtegi teost. Põlvkondadel, kes on harjunud lapsepõlves teki all salaja taskulambivalgel seiklusjutte neelama, on niisugust huvipuudust raske mõista.
Arvatavasti peitub lugemisleiguse põhjus niihästi muude infokanalite külluses kui kirjanduse devalveerumises. Kui iga staarihakatis üllitab elulooraamatu, kahaneb inimeste usaldus värskest teosest vastu hoovava kordumatu trükilõhna vastu.
Kindlasti pole küsimus selles, et lugemisvara on kallis: teoseid saab ju raamatukogust laenata. Samuti on vale arvata, nagu ei loeks raamatuid need, kes loevad raha. Pigem kipub elu näitama, et neil, kes ei pööra raamatulehti, on elus vähem võimalust sirvida ka raha.