Üksi olijale ilmutab tõde end enim

Siiri Sisask

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

KUI keegi võtab lugeda Marcus Aureliuse raamatut «Iseendale», saab ta kindlasti üllatuse osaliseks: kas tõesti tegelesid inimesed 2000 aastat tagasi samasuguste eksistentsiaalsete küsimustega kui meie tänapäeval? Kas aeg on inimkonna arengus paigal tammunud?

Millegipärast tunduvad nood 2000 aastat igavikuna ning toonased inimesedki näivad meile piiratumad, primitiivsemad, teadmistekaugemad... Aga kas nad ikka olid?  

2500 aastat tagasi tulid Vana-Kreeka filosoofid järeldusele, et kõikjal universumis leidub aine väikseimaid osakesi, mida ei saa jagada, ning andsid sellele nimeks atomos — jagamatu. Aatomit nägematagi kujutasid nad ette selle liikumist ja massi.

Järelikult on universum iga inimese ajus informatsioonina olemas ning selle kättesaadavusele seame piirangud meie ise. Nagu tehastes pakitakse asju konteineritesse, nõnda aheldame meie eelarvamuste ja hinnangutega omaenda mõtteid. Või kammitseb neid ühiskond.

Ei ole vahet, kes seda teeb, aga kahju sellest sünnib. Me ju allutame end teadlikult hirmudele, loobume omaenda loomusest ja eemaldume sellest. Eemaldudes loomulikkusest, keerame küllap selja ka õnnele.

Noodsamad kreeka filosoofid tegelesid füüsikaga põhiliselt soovist vabastada inimesed hirmust — leida kõigele loogiline seletus. Hirmu sünnitab ju teadmatus. Küsigem, kes levitab teadmatust, et me veel 2500 aastat hiljemgi kardame?

LUGESIN hiljaaegu Platoni «Pidusööki», mis pandi kirja ammu enne Jeesuse sündi. Mind tabas kirgastav äratundmine millestki, mis ei tundu samuti olevat sajanditega muutunud. Sokrates ütles umbes nõnda: «Inimesed räägivad ja ihkavad seda, mida nad ise ei ole või milleni vaevalt küünivad.»

Hakkasin mõtlema iseendale, oma tuttavatele, arvamusliidritele, pühakutele... Murdsin tõsimeeli pead, kas ja kui palju räägin mina midagi, mis pole mulle päriselt omane? Kas nemadki kõnelevad millestki, mida nad ise ei ole? Kui palju nad seda teevad ja miks?
Ja mida ma tõdesin? Vastus oli jah — nii see ilmselt ongi.

TEOORIAS oleme kõik tugevad. Igaüks võib ju ette pöörata fassaadi, mida ta teistele näidata tahab. Iga mõtleja suudab soovi korral olla idealist. Paraku pole see sama mis tegelik väärikus.

Palju asju käivitatakse ilmas enda maksmapanemise sooviga või nagu ütleb Sokrates, auahnuse nimel, surematuse nimel. Kui uskuda seejuures heasse, on ehk noilgi taotlustel helgem pool: proovime näida paremad, võib-olla siis saamegi selleks!

Ometi oleks kahju, kui idealism jääks tühipaljaks loosungiks ning kodus nelja seina vahel pööraksime ette sootuks teise palge. Just kodus ilmneb tõde — üksi olles pääseb see veel enam maksvusele.

Jõuluaeg ongi tähtis selle poolest, et manitsetakse olema rahus, endasse süüvima, oma hingemaailma korrastama, olulisi väärtusi hoidma. Siis oleme paremad päriselt — mitte ainult täna ja loosungites, vaid ka homme ja ülehomme, kevadel, suvel ja sügisel, igal ajal ning igaühe vastu.

Lõpetuseks üks hea tsitaat «Pidusöögist». «Sellel eluetapil, mil tunnetatakse ilu, on — kui üldse kunagi — elu inimesele elamisväärne.» Häid jõule!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles