Paul Krigul kirjutab oma mälestusteraamatus lapsepõlvest ja muusikast

Hetk kuuekümnendatest aastatest. Paul Krigul seisab Viljandi laulupeo dirigendipuldis, juhatades ühendkoori ja orkestrit. Foto: Endel Veliste

Meie kümneliikmelises lasteperes olid kõik linalakad, ent täisikka jõudes muutusime aegamööda tumedamaks — üks rohkem, teine vähem. Olin teiste keskel nagu must lammas: juba sündimisest peale mustajuukseline. Selle juuksevärvi olin ainukesena pärinud vanaisalt Peeter Krigulilt ja seda on jätkunud mu lastelegi.

Vanemad õppisid juba koolis ja nooremad said loa nende kõrval istuda. Nii õppisime kergesti, peaaegu mängides lugema ja kirjutama.

Õhtul oli armsaim koht eestoa suur madal leivaahjupealne, kuhu mahtusime kõik. Kõige toredamad jutud rääkis ikka vanaema, kui videvikutundidel tema juurde kogunesime.

Võis olla 1914. aasta kevad, kui meile toodi orel. Ma polnud siis veel neljanegi.  Vanaisa Viido Kliimann oli mänguriista ostnud Haanja orelimeistrilt ja kinkis lastele.

Ilus valge pill paigutati klassi ning nii suured kui väikesed püüdsid sellel õhinaga mängida. Mängimise õppis ära ka vanaisa. Ega see tal eriti raske olnudki, sest klaveriga oli ju algus tehtud.

On meeles jõuluõhtu. Ootasime pikisilmi lund ja õhtu eel hakkaski sadama. Esialgu liugles üksikuid lumehelbeid, siis ikka rohkem ja rohkem, kuni oligi maa valge.

Lapsi ei lubatud millegipärast tagatuppa minna, ehkki isa ja ema sinna kogu aeg asja tegid. Lõpuks avanes vaheuks ja meid kutsuti sisse. Kui imetore oli küünaldes särav kuusk kaunite klaasehetega!

Tuba oli nii ääretult valge ning kõik nii ilus ja enneolematu, et hing jäi kinni. Isa luges piiblist jõululapse sündimise lugu ja pärast kõneles jõuludest. «Oh jõulupuud» oskasin minagi kaasa laulda. Kingituseks jagati kommi ja raamatuid.

Karjasepõli

Üheks lapsepõlve kasulikumaks tegevuseks pean karjas käimist. See aeg kujunes mul üsna pikaks. Minust veidi vanem õde võeti kaunis ruttu perenaistele abiks, sest ta kõlbas juba kitkuma ja teistele töödele. Järgmine vend oli lugemishaige ja veel suurem unistaja kui mina, mistõttu temast ei saanud karjast. Ta unustas loomad ja viibis kujutlustes kes teab kus.

Karjasepõlve peavad lapsed igavaks. Hommikul vara koos päikesetõusuga lüüakse sind maast lahti — olgu siis meelituste, vale või pahandamisega.

Kümme tundi tuli olla loomadega üksi. Väga harva võis kohtuda naabri karjasega, sest karjamaad olid väikesed ja piirid ei puutunud kokku. Mingi paikne mäng ei tulnud kõne alla. Siis ehitasingi karjamaa ümber kujutluste linnad. Pidasin neis sütitavaid kõnesid, lõin koorid ja orkestrid ning juhatasin neid.

Nüüd mõtlen, et see aeg olnuks palju kasulikum, kui oleksin saanud enam mõjutusi väljastpoolt. Paraku olin maapoiss, kes kõigest korra või paar oli viibinud linnas. Muusikast teadsin ainult nii palju, kui sellega tegeldi kodus ja koolis.

Suurim elamus oli 1922. aastal Räpinas Richard Ritsingu korraldatud nädalane muusikakursus. Kuulsin selle lõppkontserti. Kava kandsid Räpina haridusseltsi segakoor ja kolm lauluveterani, minu vanaisa nende hulgas.

Kontserdil kanti ette nii esimene kui teine «Tuljak». Mulje oli hingemattev. Olin muide pääsenud kontserdile vist ainult seepärast, et kooris laulsid ka minu kaks õde ja vend.

Teine suur elamus oli Räpina noortepäevade puhkpillikontsert. Orkestrit juhatas Eik Toivi — tol ajal veel poisikeseohtu, vist koguni gümnaasiumiõpilane. Tal olid pikad musta lõvilaka taolised juuksed, mida ta sageli harali sõrmedega üle pea lükkas või pead selga visates silmadelt heitis. Vahtisin teda üksisilmi ja vist ka ammuli suuga. Seda maksis järele mängida.

Nii lendasid kümme karjapoisisuve, millest kujunes mu lapsepõlve kaunis aeg. Imelised suvehommikud ja -õhtud, loomad, kivid ja kopliveered — need kõik sööbisid meeltesse. Olen alati mõelnud tänuga tagasi karjapoisipõlvele. Selleta oleksin vaevalt suutnud oma hilisemale elutööle tõusta.

Muusikalised jutustused

Minu muusikalises arengus andsid tooni isa, vennad ja külamuusikud. Instrumentideks olid kandled, mandoliin, kitarr ja muu, mida küla pealt võis leida. Kodus olevat orelit mängisid kõik, see üürgas peaaegu vahetpidamata.

Minust vanem vend mängis kõik tükid peast järele, mina seda ei suutnud. See-eest hakkasin edasi rühkima noodi järgi. Kuidas noodikiri selgeks sai, ei teagi. Vaevalt suutis isa suure lastekarja hulgas kedagi juhendada — saati et kasvasime talle võimete poolest ruttu järele.

Laiem maailm avanes mu ees Räpina gümnaasiumis, kuhu astusin 1925. aastal. See oli väike, pisut üle saja õpilasega kool. Tol ajal oli gümnaasiumis viis klassi.

Juba esimeses klassis sain kooli kooris tenorilauljaks. Olin vist päris heade võimetega. Hakkasin venna ja õdedega kaasa laulma ka kohaliku haridusseltsi segakooris.

Teises klassis laulsin alevi meeskvartetis teist tenorit. Olin kooli muusikaringi liige ja hiljem selle juhataja ning proovisin isegi dirigeerimist.

Elamuseks kujunes 1928. aasta Tallinna üldlaulupidu. Pärast seda muutus avaramaks ka kohaliku koori repertuaar. Võtsime käsile sellised laulud nagu Schumanni «Mustlaste elu», Rombergi «Kellalaul» ja «Kaevurite laul». Olin nendes tegev solistina ja kvartetis.

Julgus on pool võitu

Ühel 1935. aasta jaanuarihommikul istusime vennaga rees ja sõitsime Tartu poole. Räpinast oli sinna üle kuuekümne kilomeetri. Ma ei uskunudki, et poole aasta pealt muusikakooli sisse saan, põhiline plaan oli võtta kelleltki orelitunde. Kõik läks siiski lihtsalt: juba 15. jaanuaril võisin end pidada muusikakooli õpilaseks. Olin siis 24 aastat vana.

Tartus ilmnes, et kodust saadud rahast ei jätku. Õnneks otsis esperantoring koorijuhti. Sain juhatada veel Punase Risti Seltsi segakoori. Kuidas ma peaaegu kogemusteta toime tulin? Aitasid julgus ja suur laulmispraktika. Tundsin segakooride repertuaari ning olin vaadeldes omandanud laulude käsitlemise viisid ja isegi dirigeerimistehnika.

Esperantoringis võtsin esimeseks «Meil aiaäärne tänavas» ja teiseks Schumanni «Mustlaste elu». Algajale olid need parajad pähklid, kuid olin veel nii asjatundmatu, et ei osanud valida endale ja koorile jõukohaseid laule.

Sain juba esimesel semestril Tartus tuntuks ja tööpakkumisi tuli juurde. Sügisel juhatasin nelja koori. Võisin kodusest toetusest loobuda ja muusikaõpinguid kindlustundega jätkata.

Richard Ritsing juhatas Tartu suurimat ja parimat segakoori. Tal oli ka rohkem kui saja lauljaga meeskoor. 1938. aastal juhtus, et seda juhatav muusikakooli klaveriõpilane Aino Mäe polnud millegipärast Tartus, kuid kooril oli vaja Palamusel esinemiseks proovi teha. Lauljad said mu tänavalt kätte ja palusid proovi tegema. Läksin ja vehkisin selle ära, lauljatel olid palad selgemad kui mul. Suvel käisin nendega veel mitmel kontserdil.

Kõrvalpõige Petserisse

1939. aasta suvel sain kutse minna Petserisse luteri usu koguduse organistiks. Ühendus Tartu ja Petseri vahel oli hea ja tööd vähe: oli vaja mängida pühapäeval kord kirikus ja juhatada kaks korda nädalas kirikukoori. Meelitas ka Petseri moodne orel. Tartus omakorda tuli tööd teha kolme-nelja kooriga. Ühtlasi jätkasin õpinguid.

Mõni sõna ka Petserist. Suur osa linna oli sama aasta kevadel maha põlenud. Järel oli põhiliselt uus osa. Eriti kole tundus öösel varemete vahelt läbi minna: tuul kolistas plekitükkidega ja ulus korstnalõõrides.

Asusin tööle 1. septembril 1939. Samal päeval algas Teine maailmasõda.

Sõjameeleolud varjutasid kogu Petseris elamise aega ja lõpuks valitsesid sõjatingimused ka seal.

Läksin lauljate ette põksuva südamega. Andsin neile tugeva koormuse. Repertuaari valisin isegi mõne koori oratooriumist «Messias», nagu «Halleluuja» ja juutide pilkekoori. Kasuks tulid Tartu helikunstikooris laulmise kogemused. Lauljaid oli 40—50 ja kirik oli väga hea akustikaga. Kevadel andsime seal kontserdi ja teenisin koorijuhina täieliku tunnustuse.

Üle kümne aasta hiljem sattusin Pärnus kokku inimesega, kes oli õppinud tol ajal Petseri gümnaasiumis. Ta ütles, et õpilased olid käinud kirikus minu orelimängu, eriti improvisatsiooni kuulamas.

Esimese aasta töö oli nii viljakas, et ostsime esinemistest saadud raha eest uue klaveri. Olin aastaga saanud organistina üle riigi kuulsaks. Jätkasin Tartus õppimist, kuni oreliklassid nõukogude võimu ajal suleti.

Saksa okupatsiooni ajal töötasin veel Petseri gümnaasiumis muusikaõpetajana. Puhkpilliorkestriga oli raskem. Ma ei teadnud sedagi, kuidas saada pasunast kätte heliredel: olin ju olnud ainult trummilööja.

Valisin tuttavaid palu, ise aga hakkasin pillidega tutvuma.

Viljandisse

Esimesel Petseri-aastal sain sõbraks kirikuõpetajatega. Nood kiitsid minu organistitööd ning see sillutas teed mu Viljandisse tulekule. Nimelt saatis maakoguduse õpetaja mulle 1942. aasta kevadtalvel kirja ettepanekuga tulla tema koguduse organistiks. Ta pakkus head palka. Et Petseri kui teede sõlmpunkt oli sõjaolukorras, lootsin leida Viljandis ühtlasi varjulisema paiga.

Kolisin sinna 1942. aasta maikuus ning sain Pauluse koguduse organistiks ja kantseleiametnikuks. Petseriga võrreldes oli siin nagu tuulevaikne sadam. Sõjavägegi nägi harva.

Kogudus pakkus mulle Paala tee vanasse köstrimajja korteri ja andis lataka maad. Maja oli tõtt-öelda õudne: üle meetri paksuste maakivist seintega. Ainult üks tuba oli puhtam ja tapeediga. Köök oli suur nagu küün, räbaldunud põrand all.

Esialgu läks hästi. Tüliks kiskus siis, kui õpetaja püüdis minu kaela sokutada ka raamatupidamise. Sellest tuli suur sõda ning elasime kui koer ja kass, kuni üldmobilisatsioon meid 1944. aastal lahutas.

Kirik jäi mu kõrvaltööks: põhiline tegevus kandus kooli ja koorile. Oli surnud 2. keskkooli muusikaõpetaja, väga tunnustatud pedagoog Joosep Saar, ja juhita oli ka Koidu segakoor. Need kohad langesid mulle sülle, ilma et oleksin selleks midagi teinud peale soovi avaldamise.

Paul Kriguli enda käega ja nagu ühe hingetõmbega kirjapandu katkeb seal, kus viljandlane näeb algust: mitme lauljapõlvkonna koolitamist, koolikooride ausse tõstmist ja Koidu kuulsaks laulmist.

Ent pooleli jäi kogu tema elu.