/nginx/o/2010/12/20/487345t1h6ed5.jpg)
Olles 1869. aastal asutatud Koidu 15. dirigent, paisutas Võrumaal sündinud ja Tartus õppinud laulujuht eaka koori suureks ja pani särama.
Dirigent Paul Krigul pühendas üle poole elust segakoorile Koit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viiekümnendate aastate lõpul ja kuuekümnendatel kuulus Koidu perre üle saja laulja. Koor jõudis Eesti paremate laulukollektiivide hulka ning tal oli toona harva ettetulev võimalus laulda Moskvas Kremlis.
Kollektiiv pälvis Eesti NSV teenelise segakoori ja rahvakoori nimetuse ning dirigent tituleeriti Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. Paul Krigul oli sel ajal muide Koidu ainus laulujuht.
Dirigent küsis toona: «Mis oli see jõuallikas, mis andis Koidu tiibadele niisuguse hoo ja elujõu?» Ta andis ise ka vastuse: «Töökus ja elurõõm. Need on Koitu alati saatnud.»
Pakume veel valiku Paul Kriguli kogemustest lähtuvaid mõtteid.
«Oluline on, et kava oleks koorile huvitav, innustav ja lauljaid arendav. Iga kontsert on nagu mäetipu vallutamine, aga nõnda kasvab tase.» Ja veel: «Rasked palad on lauljaile hädavajalikud nagu leib laual.
Nad loovad laulurõõmu ja vaimustust.»
Pange oma laulusse tunded!
Mart Saare «Mälestuse» õppimise ajal rõhutas Paul Krigul: «Pange oma laulusse tunded. Mõelge: need on lihtsad lood ja laulud. Seda ütleksite südamest ja nõnda tuleb ka laulda.»
Ta laskis korrata jupiti ja tervikuna — ikka ja jälle. Laul pidi pähe kuluma, pidi südamest tulema ja südamesse minema. Lauljaile endile jäi see igatahes südamesse.
«Ma seisatan lagedal ja mõtlen: küll armas on elu siin põhjataeva all...» Mart Saare «Põhjavaim», eestlaste, sealhulgas Koidu igihaljasse repertuaari kuuluv laul oli ka Paul Kriguli lemmikuid. See raske pala on olnud koori kavas hiljemgi.
Dirigent soovis kanda oma 70. sünnipäeva kontserdil kooriga täies ulatuses ette Antonio Vivaldi «Gloria».
47 minutit kestvat kantaati õpetades jõudis Paul Krigul teha ainult esimesed sammud: surm niitis ta 1980. aasta maikuus. Hiljem laulis Koit «Gloriat» tema auks ja mälestuseks. Lauldakse ülehommegi.
Laululäte asus lapsepõlves
Paul Kriguli laululäte asus Võrumaal Räpina kandis tema lapsepõlves ja kaugemaski ajas. Ta on meenutanud: «Orelil oskasid mängida kõik lapsed. Kogunesime pilli ümber ja laulsime mitmehäälselt, sageli sekkus ka ema viiuliga. Päris kooriks kujunes laul siis, kui tuli külalisi.»
Paul Krigul on kirjutanud mälestusi lapsepõlvest, oreliõpingutest ja dirigendiks saamisest ning mõtisklenud muusika üle. Küllap oleks sellest kujunenud raamat, kuid kahjuks katkes mõtete kirjapanek enne tema 70. sünnipäeva.
Muusikas jätkavad Paul Kriguli elutööd lapsed ja lapselapsed.