/nginx/o/2010/12/20/487220t1h4a65.jpg)
SÕITSIN hiljutisel tuisusel õhtul praamiga Saaremaale. Töönädal oli äsja lõppenud ning laev mandrilt kodusaarele naasvaid töötegijaid tihedalt täis.
Turvatunnet on tarvis nii Ruhnu saarel kui Vabaduse platsil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märkasin keset muidu üsna halli salongi erksavärvilistes töörõivastes reanimobiilibrigaadi liikmeid, kellest osa oli mulle tuttav juba ülikooli päevilt. Ühinesin nendega vestlusringis.
Jutu käigus selgus, miks reanimobiil saarele suundub. Nimelt oli üks noormees neljanda korruse aknast alla kukkunud ja eluohtlikult viga saanud. «Kui asi on nii tõsine, miks ei lähe te helikopteriga?» uudishimutsesin. «See on remondis,» kõlas nukker vastus.
ARUTELU päästekopteri kättesaadavuse ümber on Eestis kestnud juba aastaid. Meditsiinikopteri ehk lendava operatsioonitoa soetamist pole meie väike riik seni otstarbekaks pidanud.
Ei saa öelda, nagu poleks selle valdkonna arendamisega üldse tegeldud: erakorralise arstiabi andmiseks on kohandatud piirivalveameti päästekopterid. Leidub ka häid spetsialiste, ent puudu on operatiivsusest. Meil ei ole brigaadi, kes valvaks kopteri juures seitse päeva nädalas 24 tundi ööpäevas ning võiks õhku tõusta hiljemalt 15 minutit pärast hädateate saamist.
Nii kiireks väljalennuks ollakse valmis üksnes tööpäeviti kella 8—17. Muul ajal starditakse tunni jooksul, sest meeskond on koduses valves. Omaaegse kiirabitöötajana julgen kahelda, kas tallinlased lepiksid, et kiirabiauto brigaadi komplekteerimiseks ja väljasõiduks oleks antud terve tund.
MEENUB traagiline õnnetus, mis juhtus mõne aasta eest Kihnus. Noored mehed mängisid varasuvel rannas võrkpalli ning pall lendas jääkülma merre. Üks sportija otsustas purilaua alust kasutades mänguvahendile järele minna.
Sattus olema maatuul, mis tõukas aluse rannast kaugele. Sõbrad mõistsid, et triivija elu on ohus, ning helistasid päästeteenistusse. Kopteri asemel saadeti appi merekaater. Kui see pärale jõudis, oli noormees külmas vees kangestunud ja uppunud.
On selge, et kopteri juures ööpäev ringi valvet hoida pole võimalik rahasüstita. Tegin mitu nädalat tagasi vajamineva summa väljaselgitamiseks järelepärimise siseministeeriumile, kelle haldusalasse see jääb.
Vastust pole paraku seniajani tulnud. Olen teinud probleemist mitmel teemakohasel nõupidamisel juttu ka riigikogus, kuid pean tunnistama, et vastukaja on olnud leige: kopter ju lendab ja tööd tehakse.
Seesuguste vaid harva kriitilistes olukordades avalduvate probleemide puhul on üpris tavaline, et neid igapäevaelus piisavalt ei teadvustata, sest nad ei puutu otseselt just paljudesse inimestesse. Kui aga puutuvad, on see kogemus paraku väga valus ning õppetund sellest pigem tagantjäreletarkus.
ENDISE kiirabiarstina pean hädavajalikuks sisendada kõigisse arusaama, et kaotatud minut võib pahatihti maksma minna inimelu. Pooliku süsteemi tõttu hilinenud abi ähvardab paljusid peresid pöördumatu kaotusega, mida pole isegi kõige parema tahtmise juures võimalik lähedastele korvata.
Mida aeg edasi, seda enam tunnen arstina endal kohustust nimetatud teemaga tegelda. Ka eelmisel nädalal läkitasin ühe ametniku vahendusel taas kord ministeeriumi järelepärimise. Selleks et meie, poliitikud, saaksime olukorda adekvaatselt analüüsida ning targalt otsustada, peame võimalikult täpselt teadma, kui suurt lisasummat süsteem ootab.
MA EI SAA praegu olukorraga rahul olla, sest rääkisin ja kirjutasin päästetegevuse puudustest juba aastate eest, ent täit lahendust pole probleemid leidnud. Lääne-Virumaal Padaorus möödus hiljutine lumeummik küll ohvriteta, kuid võinuks minna ka teisiti.
Kujutlegem, mida räägiksid meediaväljaanded, kui kas või üks lõksu jäänud 600 inimesest läinuks tuisusele põllule ega oleks enam tagasiteed leidnud. Sellist stsenaariumi ei välistanud miski ja oli vaid õnneasi, et sedapuhku halvimast pääseti.
Sestap pean igati asjakohaseks ühiskondlikult analüüsida, kas päästetegevus ja olukorra tõsiduse hindamine olid ikka vajalikul tasemel. Meil pole põhjust rahul olla enne, kui ametnike ja poliitikute mõttemallides on tekkinud põhjalik muutus.
LÕPPEVA aasta veebruaris kohtusid riigikogu riigikaitse komisjoni liikmed Afganistanis Eesti kontingendi juhtivate ohvitseridega. Mällu sööbis nende mure, et soomustransportöörid ei taga meie kaitseväelaste turvalisust. Nimelt pole nende kasutatavatel Pasidel spetsiaalset V-kujulist põhja, mis kaitseb sees viibijaid siis, kui sõiduki all lõhkeb võimas omavalmistatud lõhkekeha.
Tõstatasin probleemi parlamendis ja võin tõdeda, et lisakaitsega soomukid on nüüd muretsetud ning asuvad peagi meie kolonnide etteotsa.
Niisiis on küsimus ennekõike probleemi märkamises ja lahtiseletamises. Samamoodi peab minema ka päästekopteriga.
KODANIKENA on meil kõigil õigus eeldada, et riik annab vajaduse korral meie abistamiseks parima, sõltumata sellest, kas asume Tallinnas Vabaduse platsil või Ruhnu saarel. Mida rohkem on turvatunnet, seda rohkem peame lugu oma riigist.