Veretöö Soome kutsekoolis kasvatas ohutunnet

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile õhtuks olid ümbruskonna elanikud Kauhajoe kutsekooli juurde toonud sadu küünlaid, mälestamaks kogu Soomet šokeerinud veretöö ohvreid.
Üleeile õhtuks olid ümbruskonna elanikud Kauhajoe kutsekooli juurde toonud sadu küünlaid, mälestamaks kogu Soomet šokeerinud veretöö ohvreid. Foto: Reuters / Scanpix

Üleeile Soomes aset leidnud ohvriterohke koolitulistamine on viljandi­maa­lased pannud küsima, kas midagi samalaadset võiks juhtuda ka siin. Valdavalt arvatakse, et halvima ärahoidmiseks tuleb koolides tähelepanu pöörata tõrjutud ja murede käes vaevlevatele lastele.


«Sakala» palus neljal Viljandimaa koolijuhil kommenteerida, milliseid mõtteid on põhjanaabrite tragöödia neis tekitanud ning mida nad peavad oluliseks siinsete õppeasutuste turvalisuse säilitamise nimel ette võtta.

Kalle Vister,
Kitzbergi gümnaasiumi direktor

Juhtunu paneb mõtlema ja teeb valvsaks, sest Soome on meie naaberriik. Peame märkama õpilasi, kes on endasse tõmbunud, sest tihtipeale võib selle taga olla koolivägivald. Samal ajal võib kool olla koht, kus lahendatakse kodus ja tänaval tekkinud probleemid.

Mõnes lapses pulbitseb pidevalt silmatorkav viha kellegi või millegi vastu ja see ei ole kaugeltki alati koolikiusamise tulemus.

Aavo Palo,
Viljandi Paalalinna gümnaasiumi direktor

Täielikult välistada ei saa muidugi midagi, aga ma ei usu, et Eesti koolides oleks samalaadsed juhtumid kuigi tõenäolised. Esiteks on meil tulirelvad tunduvalt raskemini kättesaadavad kui Soomes ja teiseks ei näe ma, et siinsed noored oleks nii suures stressis.

Meie koolid, vähemasti siin Viljandis, on üsna sõbralikud. Õpilaste tõrjutust püütakse iga päev tähele panna. Väikseid konflikte tuleb ikka ette, kuid suurt kiusamist ja terroriseerimist mina küll täheldanud pole.

Arnold Pastak,
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor

Kool ei seisa ühiskonnast eraldi, emotsioonid ja tunded on seal ikka samasugused nagu igal pool mujalgi. Eesti puhul teeb mind rahulikuks teadmine, et relvakultus pole siinsete noorte hulgas nii suur nagu paljudes teistes arenenud riikides.

Teisalt on tajutav, et ühiskond on muutunud agressiivsemaks ja egoistlikumaks. Aina vähem osatakse arvestada teiste inimestega ega olda harjunud kogukonnas elama. See aga tähendab, et hälbiva käitumisega inimesed keskenduvad internetis mõttekaaslaste otsimisele ja arendavad sellega oma ideid edasi.
Nii et suhtlemine ja üksiolijate teiste hulka tagasitoomine on ainus lahendus.

Eero ärvekülg,
Jakobsoni gümnaasiumi direktor

Toimunu teeb kurvaks ja kasvatab ohutunnet. Kahjuks polnud see tragöödia esmakordne, mistõttu oleme pidanud koolis seda teemat kommenteerima varemgi. Eks rääkida tule ka nüüd.

Ega midagi päris uut olegi võimalik välja mõelda, imerohtu pole. Üks võimalus oleks panna kooli ukse juurde turvamees, aga vaevalt see eriti positiivset tulemust annaks. Praegu on meie koolides üsna avatud õhkkond ja suletuse tunde tekitamine võiks omakorda probleeme tuua.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles