Butiikide lastehaigusest on kujunenud üle Eesti levinud krooniline tõbi

Keeleinspektsiooni hinnangul on võõrkeelsete nimede kontsentratsioon saavutanud taseme, mis hakkab ületama inimeste vastuvõtuvõimet. Foto: Elmo Riig / Sakala

Keelespetsialisti hinnangul näitab võõrapärasuse ihalus eestlaste äri- ja eesnimedes meie ebakindlust ning eneseväärikuse puudumist.

Omal ajal kirjeldas kirjanik Oskar Luts vaimukalt, kuidas ta mööda Taaralinna patseerimas käies oli märganud, et puhast eesti keelt on siltidel ilmvõimatu kohata. Rahvakirjanik arvas, et ilmselt peletataks ka murueide tütart koos Vanemuisega võõras keeles pikema jututa minema.

Sellest on möödas peaaegu sada aastat, kuid tuleb tunnistada, et ega suurt midagi muutunud ole. Samale järeldusele jõudis hiljuti kirjanik Andrus Kivirähk, kes tõdes, et sööklas lõunatamine on kuidagi madal ja proletaarne, buffet's seevastu tundub aga isegi hapukapsa lehk moodne ja peen.

Väikeses Viljandis võib näha ärisilte Home Gallery, Glamuur ja Fashion Butiik, Unique Boutique, Segamix, Dreamland ja Konditoria Tunturi. Ka rajatavad moodsad kaubanduskeskused on otsustanud kõlavate nimede Eiffel ja Dayoff kasuks.

Muidugi ei torka see tendents silma ainult Viljandis. Olgu vaevu püsti seisev tudisev kuut kolmanda ringi jalanõudega või multimiljoniline peegelklaasist tarbimistempel, võõrkeelsed nimed ühendavad neid üle Eesti.

Dildobert ja Maerut Mannjaana

Seda, et eestlastele võõrapäraseid nimed meeldivad, tõdeb ka keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Küllap arvatakse, et mida võõrkeelsem või -pärasem, seda vägevam, oletab keelemees. See paistab silma peaaegu igas eluvaldkonnas.

«Eestlaste võõrapärasuse ihalus torkab väga hästi silma isikunimedes,» lausub Tomusk. «Olen ajakirjandusest kogunud huvitavaid eesnimesid, mille puhul on teinekord koguni raske uskuda, et neid kannavad eesti rüblikud.» Nii on poisid saanud nimeks Kalli-Christal, Rögabert ja Dildomar, tüdrukuid on aga ristitud nimedega Maerut Mannjaana, Gabriela ja Säsiliy Sofi.

2004. aastani valitses eesnimedes tõeline Paabeli segadus. Siis võeti vastu nimeseadus, mis seadis nimepanijatele mitmesuguseid piiranguid. Nii ei tohi panna eesnime, milles on numbreid, mittesõnalisi tähiseid või mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega.

Värdkeelsed nimed

Kui isikunimede puhul on olukord pärast nimeseaduse jõustumist paranenud, siis ärinimede vallas valitseb seniajani täielik vabadus. 1995. aastal vastu võetud keeleseadus nõudis, et Eesti ettevõtete nimetused oleksid eestikeelsed. Neile võis lisada võõrkeelse tõlke, ent nimetusse kuuluvad nimed pidid jääma tõlkimata.

«Pärast äriseadustiku vastuvõtmist 1996. aastal tunnistati see keeleseaduse säte kehtetuks, äriseadustikku aga lisati nõue, et ärinimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus,» selgitab Tomusk. «See annab võimaluse kirjutada eesti-, sega- ja võõrkeelseid nimesid, millest paljusid võib ka värdkeelseks nimetada.»

Seega ei kehti praegu ärinimede panekus mitte mingisugust keelelist piirangut ning keeleinspektsioonil ei ole võimalik sellesse kuidagi sekkuda. Äriseadustik ütleb vaid nii palju, et ärinimi ei tohi olla vastuolus heade kommetega, kuid mida tähendavad head kombed ärinimede puhul?

«See peaks olema midagi sellist, mis on kogu ühiskonnas aktsepteeritav, ent avalikkuse ja ettevõtjate seisukohad lähevad siin suures osas lahku,» nendib Tomusk. «Ettevõtjad tõenäoliselt arvavad, et võõrkeelne või võõrapärane ärinimi müüb paremini.»

Turist tahab eestipärast

Võõrkeelset nime kannavad ka paljud sellised ärid, kuhu turisti jalg tõenäoliselt kunagi ei astu.

Ilmar Tomuski tähelepanekut mööda on turistid meie võõrapärasuse ihaluses koguni pettunud. «Mitu neist on pöördunud keeleinspektsiooni poole küsimusega: «Kui te olete eestlased, miks teil siis kõik ettevõtted võõrkeelseid nimesid kannavad?» Ingliskeelseid silte võib ka Londonist leida, selleks ei ole vaja Eestisse reisida.»

Tomuskile tundub, et suur osa eestlasi ei jaga ärimeeste nimemaitset, sest keeleinspektsiooni on jõudnud hulk kaebusi, milles väljendatakse pahameelt siltidel laiutava inglise keele pärast.

«Ilmselt on võõrkeelsete nimede kontsentratsioon paljudes kohtades saavutanud taseme, mis hakkab ületama inimeste vastuvõtuvõimet,» arutleb Tomusk. «Tallinnast alguse saanud ärinimede võõrkeeles­tumine on jõudnud teistesse Eesti linnadesse ja maakohtadesse ning sealtki on viimasel ajal kaebusi tulnud. Igas endast lugupidavas külas on mõni «pub» või «lounge». Nende kõrval mõjuvad meeldiva üllatusena näiteks Kadrinas tegutsev Krahvi Sahver või Kuressaares asuv Mönus Villem.»

Õnneks on selliseid toredaid näiteid ka Viljandis. Toru-Jüri ja Kivi Pagar on puhtas maakeeles ning mõjuvad sama konkreetselt ja lihtsalt nagu Viljandi Metall või Viljandi Aken ja Uks.

Butiikide lastehaigusest on Tomuski hinnangul kujunenud tõepoolest juba krooniline tõbi. Keeleinspektsioon on helistanud ettevõtjale, kes ei saanud kuidagi aru, miks tema ei või üles panna oma ütlemata peent silti, millel seisis väga elegantselt hõbedases kirjas sõna «boutique», kui samal tänavajupil on juba tosina jagu boutique'e. On salong-, hotell-, küüne-, padja, moe- ja kunsti-boutique.

«Meie selgituse peale, et «boutique» on eesti keeles kasutusel tsitaatsõnana ning seda ei sobi omasõnaga kokku kirjutada, pakkus tarmukas ettevõtja, et ta kirjutab siis selle asemel «buduaar» - see sõna on ju ometi eesti keeles olemas,» meenutab Tomusk. «Ettevõtja arvates oli tema tegevusala niivõrd peen, et ärile eestikeelne nimi ei tulnud lihtsalt kõne alla.»

Petlikud unelmad

Võõrkeelseid ärinimesid keeleinspektsioon ära keelata ei saa. Siiski tuleb vahet teha äriregistrisse kantud ärinimel ning tegevuskoha nimetusel. Nii võib ettevõtja esitada registrile võõrkeelse nime, näiteks Magic Café OÜ, kuid tegevuskoha nimetuses peab olema kindlasti ka eestikeelne «kohvik».

«On selliseid juhtumeid, kus ettevõtja ainus soov näib olevat hoiduda eestikeelsest