Kas riik kaugeneb inimestest või rahvas riigist?

Viljandimaa omavalitsuste liidu juht Alar Karu Foto: Elmo Riig / Sakala

Sakala avaldab Viljandimaa omavalitsuste liidu esimehe Alar Karu 23. veebruaril Viljandi Sakala keskuses peetud kõne.

Head kaasmaalased, hea Viljandimaa rahvas, head külalised! Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi 98. aastapäeva puhul!

Tänasel pidupäeval tunneme õigustatult rõõmu meie vaba ja iseseisva rahvusriigi – Eesti Vabariigi üle. Nüüd, Eesti Vabariigi sünnipäeval, on põhjust üle korrata ja meelde tuletada, kellele ja milleks Eesti riik loodi: eesti rahva füüsilise ja kultuurilise püsimise kaitseks. See ei tähenda, et eesti rahvus on teistest parem või olulisem. Meie eesmärk peaks mõistagi olema, et kõik Eesti riigi elanikud ja ka külalised tunneksid end siin turvaliselt.

Ent samas on oluline, et kõik peaksid kinni meie põlisrahvale omastest väärtushinnangutest, mis läbi ajaloo ja kultuuri on leidnud tee tänapäeva. Nendest igapäevastest arusaamadest, mida me sageli enam harjumusest tähelegi ei pane: peresuhted, sõnavabadus, religioon, eraomand, demokraatia.

Kõik ajaloosõelale jäänud ja meie riigi elanikele olulised väärtused peaksid teenima ühte eesmärki – eesti rahva, eesti keele ja kultuuri püsimist. Viimane aasta on näidanud, et meie väikesearvuline rahvas hoolib edasi kestmisest, ning see on julgustav. Tõsi, kahjuks näidatakse seda hoolivust tihti liialt emotsionaalselt ja läbimõtlematult, isegi sallimatult. Ehk saaks ka teisiti?

Head kuulajad, viimased 25 aastat taasiseseisvust on andnud tänasele Eestile oma näo. Oleme saavutanud palju. Eestit tuntakse riigina, kus pea kõik avalikud teenused, mida üks kodanik argielu korraldamiseks vajab, saab kätte interneti teel. Meie jaoks on enesestmõistetav, et oluliste tehingute juures pole vaja isegi allkirja paberile vedada, sest seda teeb sinu eest PIN-kood. On humoorikas tõdeda, et digiajastu, mil saame klaviatuuril või ekraanil toksides oma nõusolekut kinnitada, sarnaneb ajaga, mil nõusolekut tähendasid kolm lihtsat risti paberil. Internet on eestlastele nagu omal ajal ristisõdijatele mõõk, millega vehklemine tõi tõe ja mõistmise iga hüti juurde. Veidi veel ja meie ametlik asjaajamine rahaga arveldamisest riigijuhtide ja seadusandjate valimiseni mahubki ühte peopessa. Ent kui palju soovime selle lihtsuse ja mugavuse juures kaasa rääkida oma Eesti riigi ehitamisel, meie kõigi tuleviku kujundamisel?

Kahjuks kutsub tänane Eesti elu paljudes esile ka kurja kriitika ja rahulolematuse. Süüdlasena nähakse selles meie riiki.

Ent see on mugav ja umbmäärane, ennast kõrvale tõstev ja mitte kuhugi viiv süüdistus. Kindlasti ei ole selles süüdi Eesti Vabariik. Samuti pole meie arvamusliidritel ja rahvaesindajatel põhjust piinlikkust tunda oma inimeste pärast, kes kõiki otsuseid ja samme alati õigeks ei pea. Rahulolematus on üks arengu mootoreid ja õnneks on meie rahvast selle loomuomadusega mitmekülgselt õnnistatud.

Kuhu oleme 25 taasiseseisvusaastaga arenenud?

Head peolised, kui vaadata omavalitsuste tasandilt, märkame, et külanõukogudest alustades oleme jõudnud omavalitsusteni, mis on arenenud omaaegsest külanõukogu esimehe ja sekretäri võimu jagamisest demokraatliku halduskorralduseni. Korralduseni, mis vahetab täna ühe käeviipega välja vallavanemaid ja mõjutab otseselt omavalitsustes kogukonna arenguid. Omavalitsused on teinud suure hüppe, mille pealt on ehitatud koole, lasteaedu, spordisaale ja kultuurimaju. Kõik selleks, et nii-öelda maainimestel oleks linnainimestega võrreldavad võimalused õnnelikuks eluks.

Tõsi, paraku kõik need ettevõtmised pole maaelu aidanud. Inimesed lahkuvad ja noored ei tule tagasi kodukohtadesse. Näib, et kätte on jõudnud aeg, mil tuleb mõelda omavalitsuste ümberkujundamisele vastavalt muutunud oludele. Aeg, mil on vaja muuta omavalitsuslikku juhtimist piirkonniti. Aeg, mil tuleb ümber mõtestada haldusjuhtimise vajadus ja territoriaalne lähedus konkreetsele kodanikule.

Kolhoosiaja lõppedes olime harjunud käima tööl kodu lähedal, täna harjume tasapisi, et töökoht võib olla ka tunnise autosõidu kaugusel. Nostalgilise nukrusega meenutame iga külakandi pangahoonet, millest on praeguseks järele jäänud igaühe isiklik mobiiliäpp, mille kaudu võib virtuaalsest pangauksest sisse astuda kas või keset ööd. Postkontorisse mineku vajadus hakkab ajapikku kaduma ja oma paki saab kätte tänaval olevast kapist endale sobival ajal. Ent maal ei ole tänavaid ega kaubanduskeskusi, kuhu kappe paigutada, mistõttu peab maainimene sõitma sinna, kus need on.

Mis on juhtunud: kas teenus on maarahvast kaugenenud või pole maarahvas suutnud muutuvate oludega piisavalt nobedalt kohaneda?

Head saalisviibijad, mõistkem, et muutuvates oludes on võitja see, kes kohaneb uue olukorraga võimalikult kiiresti. Samas olgem ausad, mitte millegi tegemist saab alati põhjendada. Loll on see, kes vabandust ei leia. Meie valik seega on, kas oleme avatud muutusi mõistma ja uusi olusid lahendama või võtame mugava kritiseerija ning vabandaja positsiooni.

Haldusreformi tuleks ehk lahendada teisest otsast, kui on seni harjutud. Arutamist ei tuleks alustada juhtimistasandilt, vaid mõeldes vastupidi: mida on esmalt vaja igale elanikule, mida on vaja kogukonnale kohaliku identiteedi ja kokkukuuluvuse hoidmiseks, ning alles siis otsustada, kui palju juhtimist ja haldamist tarvitseb selline lahendus, et muuta avalikud teenused kvaliteetsemaks ja paremini kättesaadavaks. Jah, sõbrad, kõige olulisemad peaksid olema inimeste kodukanditunne ja ühised tegemised ning alles seejärel avalike teenuste ja riigi lähedus.

Meile on vaja vahel meeldetuletust, et Eesti riik pole kunagi valmis. Eesti vajab kõigi ühist panust, et meie elu käiks kaasas maailma muutumisega meie ümber. Kui me pole valmis neid muutusi märkama ning eirame vajadust kaasa mõelda, eirame vajadust igaühe panuse järele Eesti elu paremaks korraldamisel, avastame peagi, et oleme jäänud heietama oma riikliku lapsepõlve saavutustest, mida on aeg-ajalt küll armas perealbumist meenutada, ent mis ei vii meid edasi.

Head pidulised, millise Eestiga, millise maakonna, valla ja oma kodukandi elukorraldusega võtame vastu saabuvat Eesti Vabariigi juubelit, sõltub meist kõigist, meie tänastest otsustest ja homsetest tegudest.

Tänasel pidupäeval tundkem rõõmu ja uhkust Eesti saavutuste üle ning olgem valmis selgemalt välja näitama hoolivust ja sallivust nii meie endi inimeste kui meie riigi külaliste suhtes, olgem valmis hoidma ja kaitsma oma riiki. Selline avatud ja tulevikku vaatav suhtumine annab meile võimaluse olla jätkuvalt uhke, et meil, väikesearvulisel rahval, on oma rahvusriik – Eesti Vabariik!

Head sünnipäeva meile kõigile! Elagu Eesti!