Usundiõpetus on tunniplaani alles jäänud vaid käputäies koolides

Foto: Freepik

Usundiõpetust on maakonna koolides aastatega üha koomale tõmmatud ja aineühendus katkestas ajutiselt töö. Selle aine õpetajad peavad aga nendes tundides jagatavaid teadmisi oluliseks.

Viljandi gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja Kristy Leinus võrdles 15 aasta tagust aega, mil ta Viljandisse õpetajana tööle tuli, praegusega ja tõdes, et kui varem oli usundiõpetus ligi kümne maakonna kooli tunniplaanis, siis nüüd õpetatakse seda ainult mõnes koolis.

«Usundiõpetust on koolides järjest vähemaks jäänud, see on kaotanud oma koha,» nentis ta ning lisas, et Viljandi gümnaasiumis on usundiõpetus kohustuslik seitsmest õppesuunast neljas.

«Kümnes klass saab maailma usundites põhja alla, üheteistkümnendas klassis õpitakse Eesti usulist maastikku ja kaheteistkümnendas maailma kultuurilugu,» rääkis Leinus.

Usundiõpetaja tõdes, et enamikul kümnendikel, keda ta gümnaasiumis õpetama asub, on äärmiselt väike teadmiste pagas. «Need, kes on kristlikust perest või kuidagi kristlusega seotud, teavad enam-vähem, kuhu geograafiliselt islam ja kristlus paigutada. Teistel on nullteadmised. Miinuseks ma seda aga ei pea. Kuskilt peavad nad ju oma esimesed teadmised saama ja miks mitte siit,» kõneles ta. «Küll lihtsustaks tööd see, kui õpilaste geograafilised teadmised oleksid paremad.»

Usundiõpetuse õpetaja töö algusaegadest mäletab Leinus, et õpilased ei teadnud, mida neist tundidest arvata. «Arvati, et panen piibli lauale ja hakkan sealt neile tarkust pähe taguma. Aga ei. Mina õpetan rohkem võrdlema. Vaatame, mismoodi meie kõrval teistes kultuurides elatakse, kuidas pulmi peetakse või lapsi kasvatatakse. Maailmas arenevate sündmustega seoses on kasvanud õpilaste vajadus mõista islami eri suundi.»

Viljandi gümnaasiumis ollakse jutuka ja värvika õpetajaga harjunud. Tema tundidest naljalt ei puuduta. Kauaaegne õpetaja on ühtlasi maakonna religiooniõpetuse aineühenduse juht.

Paraku sundis allesjäänud õpetajate vähesus Leinust vastu võtma otsuse ajutiselt aineühenduse töö katkestada. «Olen ka ise paljude teiste asjadega hõivatud. Pealegi on meid maakonnas nii väheks jäänud ja me ei õpeta ainet nii laiamahuliselt. Seepärast olen praegu pannud stopi ja ühendus ajutiselt ei toimi.»

Eelarvamused ja traditsioon

Leidub aga ka koole, kus tahetakse religiooniõpetust uuesti õppekavva võtta. Näiteks Suure-Jaani gümnaasium asub kevadel oma õppekava üle vaatama ja ühe mõttena on direktor Evald Sepp just selle välja pakkunud.

«Lähtume õppekava koostades põhimõttest, et valikaine peab õpilast edasises elus toetama. Seepärast on kavas algavast õppeaastast valikainena sisse tuua usundiõpetus. Kolmekümne viie tunnine kursus on mõeldud üheteistkümnendale klassile ja seda hakkab andma Suure-Jaani koguduse õpetaja Kristi Sääsk,» rääkis Sepp.

Direktori sõnul tahab kool pakkuda noortele võimalust saada rohkem neid teadmisi, mis aitavad neid maailma mõista ja seal hakkama saada, ning religiooniõpetuse eesmärk on tutvustada õpilastele maailma religioone ja õpetada mõistma nende olemust.

Kristi Sääsk ütles, et ta on varem andnud Suure-Jaanis usundiõpetust nii algklassidele kui paar aastat tagasi ka gümnasistidele. Temagi nentis, et religiooniõpetus on muude, sellest tähtsamaks peetud ainete tõttu õppekavadest välja tõrjutud. «Ühtlasi on see aine seotud väga konkreetsete isikutega. Kui koolist kaob õpetaja, kaob ka selle aine õpetamise traditsioon,» lisas ta ning tõi näiteks Halliste ja Kalmetu kooli.

Sääsk peab maailma religioonide tundmist oluliseks eelkõige seetõttu, et inimeste otsused ja käitumine on kõige otsemalt seotud maailmavaatega. «See, mida inimene mõtleb ja millesse usub, suunab ajaloo kulgu. Kui sa ei saa aru, mis inimsuhteid käivitab, siis on maailmast üldse väga raske aru saada,» leidis ta.

Religiooniõpetus koolis toetaks Sääse hinnangul maailmast tervikpildi loomist. Samas tähendas ta, et see õppeaine on tugevalt seotud eelarvamuste ja hirmudega. «Kardetakse väga, et usundiõpetuse õpetaja enda maailmavaade tungib jõuliselt esile ning kujundab tunni ja kursuse sisu. Usundiõpetuse eesmärk ei ole aga õpetada uskuma ühe jumala kuju. Selle eesmärk on õpetada vaatlema suuremaid religioone ja eri maailmavaateid ning seejärel õppida neid mõistma. Religiooniõpetuses ei saa kunagi hinnata õpilase maailmavaadet ega seda, mida ja kui palju ta usub. Saab hinnata, kui palju ta ainet tunneb ja mida ta kursuse lõpuks on omandanud.»

Kristi Sääsk avaldas veendumust, et selle õppeaine toomine kooli õppekavva nõuab tugevat isiksust ja aineõpetajat, kes peab suutma ka juhtkonda kaasata. «Kui kool näeb vajadust, leitakse ka vahendid ja võimalus. Palju sõltub muidugi sellest, kas lastevanemad või kogukond seda ainet tahavad.»

Moraal ja eetika algklassides

Viiratsi kool on Viljandi vaba waldorkooli kõrval maakonnas üks väheseid, kus usundiõpetuse tunnid on ka algklassides. Waldorfkoolis õpetatakse seda ainet kogu põhikooli aja. Kuueklassilises Viiratsi koolis õpetati seda varem igas klassis, nüüd aga õpetatakse vaid esimeses.

Õpetaja Toivo Vilumaa sõnul on esimeses klassis rõhk lapsel ja tema ümbrusel. Õpitakse tundma eetilisi põhiväärtusi, nagu ausus, sõnapidamine, tänulikkus ning andeksandmine ja -palumine.

Viiratsis on pikk kristliku traditsiooniga kogukond. Kooli hoolekogu esimees Enno Rebane on ühtlasi Elu Sõna koguduse pastor.

Toivo Vilumaa sõnul on selle kooli lastevanemate soov, et lapsed õpiksid rohkem kristluse kohta. «Olen märganud, et usundiõpetust soovivate lastevanemate ootused on seotud enamasti kristliku kultuuripärandi mõistma õpetamise ja lapse moraalse arengu juhendamisega,» lausus ta. «Seepärast saavad Viiratsi kooli õpilased selgeks paljud piiblilood ning oskavad tuua näiteid religiooniga seotud esemete, sündmuste ja paikade kohta.»

VIIS KOOLI

Viljandimaal on usundiõpetus kolmes põhikoolis ja kahes gümnaasiumis.

• Põhikoolidest õpetatakse seda ainet Viljandi vabas waldorfkoolis (I–IX klassis), Viiratsi koolis (I klassis) ja Halliste põhikoolis (VII klassis).

• Gümnaasiumis peab õpilasele usundiõpetust võimaldama ning seda teevad August Kitzbergi nimeline ja Viljandi gümnaasium.

Allikad: Olga Schihalejev ja mainitud koolid

SELGITUS

Olga Schihalejev Foto: Erakogu

OLGA SCHIHALEJEV,
Tartu ülikooli religiooni­pedagoogika dotsent

Religiooni- ehk usundiõpetusele tõi suuri muudatusi kaasa 2010. aasta. Siis kirjeldati seda õppeainet esimest korda riiklikus õppekavas. Hakati eristama usundiõpetust ja usuõpetust ehk ühe usu põhist õpetust.

Usundiõpetust võivad õpetada munitsipaal-, riigi- või erakoolid. Lisaks sellele võivad erakoolid õpetada usuõpetust. Koolidele anti õigus ja vabadus otsustada, kas teha usundiõpetus koolis kohustuslikuks, vabatahtlikuks või seda üldse mitte anda.

Nendest muudatustest tingituna on pärast 2010. aastat usundiõpetust pakkuvate koolide arv kasvanud. Saab juba öelda, et usundiõpetus on kanda kinnitanud ja saavutanud stabiilsuse. Enam ei vaielda selle vajalikkuse üle või selle üle, mis asi see on.

Samas ei saa ülemäära rahul olla. Eestis on üle 500 kooli, usundiõpetust õpetatakse aga ligi 75-s. Hea on see, et õppeainena on see peaaegu kõikides riigigümnaasiumides, aga põhikoolides võiks see rohkem esindatud olla.

Usundiõpetuse tundide jaoks pole Eestis välja antud just väga palju õppematerjali. Gümnaasiumis kasutatakse peamiselt kahte õpikut, millest üks on Eesti autoritelt ja teine Soome keelest tõlgitud. Põhikoolile on sügisel oodata esimese kooliastme tööraamatut, millele lisanduvad kümmet eri maailmavaadet tutvustavad õppevideod.

On tehtud palju uuringuid selle kohta, mida religiooniõpetus õpilastele annab. Uuringutest on selgunud, et need, kes on usundiõpetust õppinud, oskavad oma maailmavaadet täpsemini määratleda. Nad on paljudes küsimustes pigem poleemilised, ei näe maailma mustvalgena. Nad on argumenteerivad ja hoiduvad äärmusest: nii usulisest fanatismist kui võitlevast ateismist.