Sotsiaalministeerium pakkus omavalitsustele elektriautosid

Eelmisel sügisel hakkas Tallinnas tööle esimene avalik elektriautode laadimiskoht. Voolutanklate võrku pole Eestisse aga tekkinud ja ka elektriautosid on siin vaid mõni üksik. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

10. detsembri hommikul jõudis omavalitsuste sotsiaaltöötajate postkasti e-kiri, milles paluti juba samal päeval kella 14-ks teada anda, kas nad tahaksid enda kasutusse saada elektriautosid ja kui tahaksid, siis mitu.

Ootamatu järelepärimise saatja oli küll maavalitsus, kuid sinna oli see omakorda jõudnud sotsiaalministeeriumist.

Suure-Jaani vallavanema Tõnu Aavasalu sõnul kirjeldati elektrisõidukeid Fiat Puntoga sarnanevate väikeste autodena, mis suudavad ühe laadimisega läbida 120 kilomeetrit ja kulutavad 100 kilomeetri peale umbes 20 krooni eest elektrit. Spetsiaalses laadimispunktis saaks auto akud täis vähem kui poole tunniga, tavalisest pistikust tankides kuluks aga terve öö.

«Oli väga üldine jutt, mille peale tekkis palju küsimusi,» tõdes Aavasalu. «Näiteks kui palju maksab selliste autode hooldus ja kes selle eest tasub?»

Kasinast infost hoolimata andis enamik omavalitsusi ühe või isegi mitme elektriauto tellimuse sisse. Samas pole teada, kui palju sõidukeid või kas üldse valdadesse ja linnadesse jõuab, sest sotsiaalministeeriumi finants- ja varahalduse osakonna finantsjuhi Liis Silla sõnul on projekt alles algusfaasis. Läinudnädalase kirja eesmärk oli asutuste vajadused välja uurida. Nende põhjal koostatakse programm.

Juhul kui tõepoolest elektriautode ostmiseks läheb, tuleb raha selleks saastekvootide müügist. Sealt laekuvate miljonitega finantseeritakse süsinikdioksiidi teket vähendavaid ettevõtmisi, näiteks kortermajade ja riigile kuuluvate hoonete energiasäästlikumaks muutmist.

Kõikidel ministeeriumidel on võimalik pakkuda saaste­kvoodi müügiga tegelevale töörühmale keskkonnasäästlikke ideid, mida teenitava raha eest ellu viia, kuid lõpliku valiku teeb nende seast kvoodi ostja.

Omavalitsustele elektriautode soetamine on Liis Silla jutu järgi praegu veel täielikult ideetasandil ja seetõttu ei saa sellest ka väga detailselt rääkida.

Samas on ministeeriumil projektiga tuli takus, sest muidu võib finantseerimisvõimalus mööda minna. «Kui me tahame midagi teha, peame seda tegema hästi kähku,» tunnistas Sild.

Tema sõnul oli see ka põhjus, miks omavalitsused pidid vastama kõigest poole tööpäeva jooksul. Samuti jäi valdadesse ja linnadesse läkitatud kirjale kiirustamise tõttu lisamata, et tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumendiga. Konfidentsiaalsust nõudev ringkiri saadeti laiali alles pärast seda, kui «Sakala» oli teema vastu huvi tundnud.

Nii mõneski omavalitsuses võeti ministeeriumi pakkumine rõõmuga vastu, sest sotsiaaltöötajad tunnevad autost suurt puudust. Näiteks Halliste valla sotsiaalhooldustöö spetsialist Elle Kutti peab sõidukit jagama veel seitsme ametnikuga ja uus liikumisvahend teeks tema töö tunduvalt kergemaks.

Eelkõige linnaliikluseks mõeldud pisikesed elektriautod maapiirkonna sotsiaaltöötajatele paraku eriti ei sobi. Suure-Jaani sotsiaalosakonna juhataja Aave Toomsalu tõdes, et sageli on vaja inimesi ühest kohast teise kolida, tuua abivajajatele linnast ratastoole või rulaatoreid ning kas või suures koguses toiduabi vedada.

Lisaks võib hajaasustusega aladel ühe laadimiskorra 120-kilomeetrisest sõiduulatusest kergesti väheks jääda, seda enam et nimetatud teekonna pikkus kehtib vaid asfaldi kohta.

«Meil on enamik kruusateed,» nentis vallavanem Tõnu Aavasalu. «Ja kui pika maa elektriauto lumisel teel sõidab?»