/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
/nginx/o/2008/09/25/77361t1h848e.jpg)
Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui saab ühe ja sama raha eest rohkem kaupa? Või midagi sootuks pealekauba?
Repliik: Kink vastu tahtmist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda muidugi juhul, kui saadu kulub marjaks ära. Saati kui kingitus läheb asjaga kokku: näiteks kui pesumasina ostjale antakse kaasa pakk pesupulbrit. Kui lisavidin osutub tarbetuks, on saaja sellega kimpus ning lõppkokkuvõttes on raha tuulde visatud.
Leidub muidugi lisaväärtusi — olgu siis pakk viinereid või pool leiba —, mida kassapidaja pakub neile, kelle ost on ületanud mingi kokkulepitud summa. Ühele teeb pakkumine rõõmu, teine käratab vihaselt: «Ma ei söö neid viinereid, ärge toppige neid mulle!»
Tülikas on, kui igapäevase tarbekaubaga tuleb igal ostukorral kaasa asjake, mida leidub kodus juba tükki viis — olgu siis külmkapimagnet, järjehoidja või miski muu. Tihtilugu on see peidetud pakendisse, nii et sellest ei saa kaupluses loobuda, vaid vidin tuleb viia koju, ja seal prügikasti visata.