Eile Viljandi pärimusmuusika aidas alanud käsitöömessilt võis sokkide ja käpikute kõrval osta ka näiteks päevavarju.
Jõululaat tuli verivorsti ja Käsna-Kalledega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile miilas pärimusmuusika aida ees keskpäevases pakases puupakk, mille ümber kogunenud noormehed ootasid, kas keegi soovib osta massiivset puidust aiamööblit. Messi esimesel tunnil voorisid majauksest sisse ja välja enamasti eakad prouad ning tundus enam kui kahtlane, et mõni neist kaupa teeb, pingi selga tarib ja kodu poole asutab. Küsimusele, kas nad ise usuvad, et neil õnnestub välja pandud komplekt rahaks teha, vastasid Võrumaalt pärit osaühingu Palkmööbel poisid rõõmsa muretusega: «Ei usu!»
Nad lisasid, et mullu Tallinnas Raekoja platsi jõululaadal oli neid siiski edu saatnud. Mööblikaupmeeste ütlemist mööda tuleb lihtsalt kohal ja nähtav olla. Tegelik müük käib tellimisega, kuid messil saab ostja tootekataloogi uurida ja valmistajaga silmast silma vestelda.
Heiti Hellamaa, kes lõõtsamängijana pidanuks pillilugudega kliente ligi meelitama, tunnistas, et näpud jäävad kolme looga külmakangeks.
Kodune mekk
Messile pääsemiseks tuli maksta kroon. Et mullu sellist korda polnud, kobas mõnigi tulija uksel taskupõhjast kiiruga münte.
Viljandi rahvakunstiühing on jõulueelseid messe korraldanud juba aastaid. Seni on neid peetud kultuurimajas, kuid tänavu on see remondis.
Peakorraldaja Leida Mägi oli messi esimese tunni järel veel ärevil.
«Siin on saal pisut laiem, kuid müügikohtade paigutus on enam-vähem sama,» rääkis ta, lastes pilgul üle sagiva rahva käia.
Kõige enam muretses Mägi toidukraami pakkujate pärast, kes asusid aida alumisel korrusel. «Ei tea, kas rahvas leiab nad sealt ikka üles?» arutles ta.
Esialgu oli nimetatud kohas liikumist tõesti hõredalt, ent müüjad ei kurtnud.
Tartu osaühingu Masareelia noor kaupmees Sven Kera rääkis, et kõige rohkem küsitakse verivorsti. «Naturaalne veri, mitte pulber, ja majoraan,» selgitas ta ostjatele meeldiva koduse maitse nippi.
Jaanipäevast jõuludeni ja vastupidi
Suures saalis leti üles seadnud Pärnumaa käsitöölised Eha Rassadin ja Esta Lensment olid Viljandisse tulnud mulluse hea kogemuse tõttu.
Pärnumaalaste toodete valik oli väga suur, kuivlillekimpudest piparkookideni. Nende vahel võtsid suure osa letist enda alla vilditud seebid. «Kõige paremini lähevad lepatriinud, Käsna-Kalled, hobuserauad ja mustal põhjal rahvuslikud mustrid,» rääkis Eha Rassadin.
Käsitöölised olid jõululaadale mõeldes tööd teinud jaanipäevast alates. «Hansapäevade ajaks on vaja uus laar valmis saada ja nüüd läheb siis sama valuga jõuludest jaanini,» laususid nad naerdes.
Elvast pärit Elli Aus oli Viljandi messil kolmandat korda. «Käin üle Eesti laatadel, ent siin meeldib mulle kõige rohkem,» kinnitas ta. Põhjuseks tõi ta selle, et viljandimaalsed ei virise kauba hinna üle.
«Ostetakse ka rohkem,» lisas Aus.
Tema näputööst püüdis enim pilku pitsist päevavari. Tegija ei kartnud, et õrn ilu talvel ostjat ei leia. «Kummaline, aga suvel soetatakse palju villaseid asju ja talvel pole mulle ükski päiksevari kätte jäänud,» nentis ta.
Hallistest messi kaema tulnud Aita Laks rääkis, et ta vaatab ringi, mis taskukohane on, ega kurda ka tühja peoga lahkudes. «Luuletajanna Elle Eha Are on öelnud, et alati ei peagi kõike kaunist endale koju soetama, piisab, et ilu on ilmas olemas,» lausus Laks käsitöö tunnustuseks.
Hiljem selgus, et ta polnud siiski suutnud kiusatusest hoiduda: käpikus käsi hoidis hoolikalt pakitud klaasvitraaži.
LAAT
Käsitöömessi korraldab Viljandimaa rahvakunstiühing.
• Täna on see avatud kella 10—15.
• Kohal on enam kui 80 käsitöömeistrit ja talutoidu valmistajat.
• Õpitubades saab viltida, kaarte ja päkapikke valmistada ning vanapaberist korve meisterdada.
• Õues töötavad palkmööbli ja puuskulptuuride valmistajad.
Allikas: Viljandimaa rahvakunstiühing