Tules koduta jäänud mees leidis mitu nädalat redus olnud kassi üles

Varjupaiga juhataja Siiri Mängli tõi Aziisa põlenud maja juurest ära. Foto: Siiri Mängli

Veebruari algul Vardja külas elumaja põlengus oma kodust ärklikorruse korteris ilma jäänud Heino Stern otsis peaaegu kaks nädalat oma halli-valgekirjut kassi.

Mõned päevad pärast tulekahju oli Stern sõitnud valla sotsiaaltöötajaga maja juurde allesjäänud asju tooma ning ühtlasi ka kassi otsinud.

«Ta nimi on Aziisa – araabia keeles tähendab see «kallis»,» lausus Stern, kes on omal käel õppinud mitut võõrkeelt.

Põlengus hävinud asjadest oli tal kõige rohkem kahju rootsikeelsetest raamatutest, mida tuttav oli talle saatnud. «Ta ütles, et võib-olla saab viimast korda saata, sest tal on raske leida selliseid, mida ma tahaksin.»

Hoopis suurem õnnetus oli aga see, et tuli võttis Sterni kaks valget kassi. Sotsiaaltöötaja abiga sai peremees neist allesjäänu hiljem maja riismetest kätte ja mattis maha. «Valgete karpide sees. Nagu päris matus oli,» rääkis mees katkendlikult.

Aziisa otsingud

Kaks korda oli Heino Stern ellujäänud kassi otsimas käinud. Küsis ka naabrite käest.

«Kui esimest korda hooldustöötajaga seal käisime, oli lund sadanud ja näha olid jäljed, mis läksid trepist minu korteri juurde,» jutustas ta. «Kass oli seal käinud ja alla tulnud. Tal ei olnud seal midagi teha. Seal on absoluutselt kõik põlenud.»

Maja alumisel korrusel pääsesid kaks korterit väiksemate kahjustustega, kuid Sterni oma oli täielikult põlenud nagu ka pööning, mis oli suures osas kasside päralt.

Üheskoos käidi möödunud nädalal ka naabrite juurest läbi. «Esmaspäeval oli teda viimati nähtud. Teine naaber ütles, et üks hall kass oli käinud aia taga, aga ära jooksnud,» jutustas Stern.

Üheskoos Sakalaga mindi möödunud nädala lõpul samuti põlenud maja ümbrust kaema. Kassi seal näha ei olnud ja et ilm oli porine, ei paistnud ka jälgi. Oli ainult puur, mille Viljandi kodutute loomade varjupaiga juhataja Siiri Mängli oli möödunud nädala keskel üles seadnud. Seda tuli Mängli parasjagu kontrollima.

Sterni soovitusel tõstis ta puuri maja otsaküljele ning seadis sellele eterniiditüki, et looma peibutuseks seatud kassikonserv lõhna ei kaotaks.

Kui varjupaiga töötaja oli lahkunud, võttis Stern oma õlakotist kuivtoidu paki. Ta tähendas, et seda juuniori toitu armastasid ta sõbrad kõige enam. Ta raputas seda puurivõre vahelt sisse ja ümberringi ka, et rohkem lõhna leviks ja kiisu koha paremini üles leiaks.

Kass läks puuri

Edasi jäi Heino Sternil vaid oodata, et Aziisa veel kunagise kodu juurde luusima tuleks. Oodata ei tulnud aga enam kaua.

Puuri kontrollimas käies oli Siiri Mängli kassi näinud juba möödunud nädala lõpul. «Ta oli seal katuse all puuriida juures,» tähendas ta ja lisas, et kätte loom end veel ei andnud. Nädalavahetuse hommikutel käis ta puuris konservi uuendamas ja eile hommikul läkski kass puuri.

«Naaber helistas juba,» teatas Stern, et hea uudis on temani jõudnud. «Mul on väga hea meel, et ta enam ei vaevle seal külma ja nälja käes,» lausus ta, kuid tähendas, et ei tea, mis edasi saab.

Heino Stern elab praegu Viiratsi tugikodus ja sinna ta looma võtta ei saa. «Loomade varjupaiga juhataja küsis, et kui võimalus oleks, kas võtaksin ta tagasi. Mina ütlesin, et igal juhul, aga mul on väga vähe lootust saada jälle omaette korter,» rääkis ta.

Praegu läheb Aziisa varjupaika ja juba neljapäeval on Sternil plaan talle külla minna. Õigupoolest on tal seal kaks kassi juba mullu sügisest ootamas.  «Selle 25 aastaga, mis seal korteris elasin, sain aidata paljusid kodutuid kasse,» tähendas ta. Mõned võttis ta endale, teised aga õnnestus varjupaika toimetada.