Huntide veretöö sulges Viljandimaa lambad luku ja riivi taha

Tarvastu vallas võib tõesti öelda, et kuri on karjas. Hundid ründavad seal lambaid isegi lageda peal. Kokku on valla lambakasvatajad huntide tõttu kaotanud üle saja looma. Foto: Elmo Riig

Tarvastu valla lambakasvatajad on nõutud: viimase aasta jooksul on võsavillemid seal kandis juba liiga palju veretööd korda saatnud. 

Murese talu perenaise Mirja Armi sõnul on ka varasematel aastatel karjas murdmisi olnud, ikka nii korra või kaks suve jooksul, ja sinnapaika on see suurema kärata jäänud. Mullu võis aga kokku lugeda vähemalt 12 korda, kui hunt Murese karjas maiustamas käis. 

«12 korrast teatasime keskkonnaametisse. Algul polnud me ju aga kindlad, kas see on ikka hunt,» tähendas Arm ning rääkis, et toona elas kari veel vabalt karjamaal ja seda rüüstati vahepeal lausa iga nädal. Mõned neist röövretkedest sai siis ühtekokku arvatud.

Korralik tõendusmaterjal

Arm nentis, et nende pere ise pole hunti näinud, kuid üks mees, kes lambaaia taga metsa oli teinud, oli silmanud suurt isendit traktorist mööda kõndimas. Samuti on Vambola jahiseltsi esimees Tarmo Arak ajalehes Tarvastu Teataja märkinud, et valla metsades liikuvad hundid tulevad eelkõige Pahuvere soost ja viimasel ajal on pesakond tekkinud ka Ennuksemäele. Seal korraldati jaanuaris jaht, kuid kolmest hundist ei tabatud ühtegi. 

Igatahes Murese talu jäi möödunud aastal hundirünnakute tagajärjel ilma 110 lambast. Osa neist hukkus, osa tuli hukata.

Nädalapäevad enne Murese viimatist hundirünnakut, 7. jaanuari hommikul tuli Jakobimõisa külas Jüri talus perenaisele Kadri Nugisele tema viie jäära asemel vastu vaid kolm. Ühe looma leidis perenaine pooleldi puretult aedikust, teise oli kiskja tervenisti minema lohistanud.

«Jahimehed ütlesid ka, et see on hundi teguviis. Tema sööb ju puhtalt. Koer on see, kes lagastab,» märkis Nugis ja rääkis, et kui ta asja avastas, kutsus kohe kohalikud jahimehed kohale. «Sel ajal oli ju veel paks lumi maas. Mõtlesin, et võib-olla saab jälgi ajada või midagi.» 

Jüri talu perenaine teatas ka keskkonnaametisse. «Inspektor oli tunni-paariga kohal. Lasi seletuse kirjutada ega hakanud üldse kahtlemagi, et oli hunt – jäljed olid ju maas.»

Samas nentis Nugis, et kui tõendusmaterjal poleks nii selge olnud, olnuks raske hunti kahtlustada. «Siin on ju täiesti lage, suured metsad on meist kaugel ja igas ilmakaares on mõni maja. Suvel siin viljavõtu ajal üks külamees ütles ka, et ta oli hunti näinud, aga teised kõik naersid, et mis sa nalja teed: nii lageda peale hunt ju ei tule.» 

Vaba põli sai läbi

Nüüd on Jüri talu seni vabapidamislaudas elanud jäärad nagu utedki luku ja riivi taga. Kokku on villakandjaid majapidamises veidi rohkem kui 40.

«Lambad poegivad parajasti,» lausus perenaine ning lisas, et varem käisid nemadki päevasel ajal väljas. 

Nõndasamuti on vaba põli läbi Murese talu lammastel. Kui varem said nad karjamaal ringi kepselda nii suvel kui talvel, siis praegu on nad lauda juures aedikus.

«Ehitasime sinna hundiaia. Sellise, kus on elekter üleval ja all,» märkis Mirja Arm. 

Ükskord lumega oli hunt aga sellestki üle hüpanud. «Ta vist ei saa elektrit, kui kõik neli jalga on õhus,» tähendas perenaine ning meenutas, et hunt tuli lauda ukse juurest sisse nii, et kitsas aias polnud lammastel kuhugi pageda. Ühest lambast saigi ta juba kinni, aga õnneks ajas suur karjakoer end jalule ja peletas ta minema.

Nii jäi susil suutäis saamata. Lammas siiski terveks ei jäänud.

«Pidime ta ära tapma: oli teine ikka nii palju räsitud, et elulooma poleks tast olnud,» lausus Arm ning nentis, et kui hunt juba lamba kaela kallal on käinud, siis üldiselt polegi muud teed kui lammas lihaks teha. «Suvel ma ikka lootsin veel, et on, kui siin oli kümmekond lammast räsitud. Väljast ei paista ju nii väga välja, võib-olla näed natuke verd. Aga kui pärast tapad, on sees verevalumid...»

Nõutult kevadele vastu

Mis nüüd kevadel saab ja millistel tingimustel umbes 350-pealine lambakari karjamaale pääseb, ei osanud Mirja Arm öelda. «Eks me looda, et ei ole hundikarja ligidal. Muidu tähendab kevad ja suvi suurt tööd: lambad igal õhtul lauda juurde ja siis hommikul jälle välja ajada.» 

Kui mullu hundid soojal ajal karjas käima hakkasid, võttis pererahvas kasutusele niisuguse meetodi, et ööbis vaheldumisi autos lambakarja keskel. Nimelt ei mahtunud villakandjad kõik lauda territooriumile ära. Autost karja keskel oli aga kasu ainult siis, kui inimene oli sees. «Kui keegi magas seal, siis hunt ei tulnud. Aga kui jätsime auto niisama sinna, sai ta sellest aru ja tuli ikkagi,» rääkis Mirja Arm.

Otseselt huntide vastu ta oma sõnul ei sõdigi. «Loodus on loodus,» tähendas ta. «Süüd võiks näha hoopis selles, et neid metssigu nii palju kasvada lasti ning selle tagajärjel hunte nii palju tekkis. Nüüd neil ju sigu siin enam süüa pole ja nad otsivad toitu mujalt.»