Juhtkiri: Sõlme aetud keel

Foto: Elmo Riig / Sakala

Firmadele ja kauplustele võõrapäraste nimede panemine on levinud kogu Eestis. Kui äri tegeleb peaasjalikult ekspordiga või selle klientuur on välismaine, võib niisugust valikut mõista. Samal ajal tekib Viljandis jalutajail tihtipeale põhjendatud küsimus, miks üks või teine söögikoht või kauplus peab kandma just sellist nime, nagu see kannab.

Kas tõesti läheb äri kondi­to­rias paremini kui kohvikus? Kas tõesti müüb Unique Boutique puhtalt nime tõttu rõivaid paremini kui mõni eestimaise nimega pood? «Sakala» seda ei usu ja kurvastab koos paljude viljandlastega selle üle, et meie tänavapildis on nii palju kummalisi võõrkeelseid silte.

Võib-olla tuleneb niisugune mulje linna Eesti mõistes keskmisest suurusest, kuid siinsed ettevõtjad näikse keelt sõlme ajavaid nimesid eriti armastavat.

Parim tunnistus sellest on Tallinna ja Leola tänav, kus hiljuti avatud Home Gallery kõrvale kerkib vaba aja kaupu pakkuma hakkav kaubamaja Dayoff ning kavandatakse suurt Eiffeli keskust. Eeldades, et nendesse hoonetesse oodatakse sisseoste tegema viljan­di­maalasi, on selline nimevalik tõepoolest kumma­line.

Paljud Eesti ärimehed rõhutavad oma kaalukat rolli riigi ülesehitajate ja arendajatena. Kellelgi polegi põhjust neile vastu vaielda — eestlased on tõesti näidanud head ärivaimu ning arengus pika sammu edasi astunud. Kummaline on vaid see, et oma riigist ja majandusest rääkides unustatakse, et kõike on võimalik väljendada ka emakeeles.

Jutt pole sellest, nagu peaksid eestlased aegade lõpuni körti ja kama jumaldama ning kõigile uuendustele põikpäiselt vastu seisma. Küll aga oleks tore, kui me mammona teenimise juures tunnetaksime end veidi enam oma tillukese rahva uhkete esindajatena ning rõhutaksime seda ka ettevõtete mainet kujundades. See ei tohiks olla raske, küsimus on pigem tahtmises.