Meeldiva poeskäigu juurde kuulub puhas ja korralik ostukorv

Foto: Kristiina Baum

Kõige muu hulgas teeb poeskäigu meeldivaks puhas ostukorv. Väiksematest maapoodidest leiab harva määrdunud korve, küll aga valmistavad need tuska linnakauplustes.

Olustvere A ja O poes seisab ukse kõrval virn 15 aastat tagasi soetatud kollaseid ostukorve. Need on laitmatult puhtad. Poe avamiseni on veel pool tundi aega, kui koristaja Maire Rusi põranda märja lapiga hoolikalt üle käib. Korvidki pesi paar päeva tagasi käsitsi puhtaks tema. Seda teeb ta korra nädalas.

Juhataja Pille Järvel jätkus ligi 70-aastase kolleegi kohta vaid kiidusõnu. «Ta on meil üle kümne aasta koristanud. Ma tõesti ei tea, mis saab siis, kui meil ühel päeval teda enam pole. Uut temasugust pole kuskilt saada.»

Ostukorvid on selles poes väärikast vanusest hoolimata terved. Järve sõnul tähistab kauplus tänavu pisikest juubelit. Kas sel puhul ka uuemad korvid soetatakse, pole veel otsustatud. Niikaua kui sang küljes ja põhi all püsib, saab toitu ju sisse laduda.

Enam-vähem sama seis on Viljandi–Tallinna maantee äärses Mudiste kaupluses. Viis puhast ostukorvi seisavad ukse juures. Äärtesse on küll veidi tolmu kogunenud.

Kaupluse juhataja Ülle Janke nentis, et kodukord näeb ette vähemalt iga kahe nädala tagant korvide käsitsi pesemise. Samas tõdes ta, et asukohast ja klientuuri eripärast tulenevalt tihtipeale seal korvi ei võetagi. «Inimene astub läbi, haarab asja-paar riiulist ja maksab,» rääkis ta.

Teine lugu on linnas. Suured kauplused teenindavad iga päev tunduvalt rohkem rahvast kui väiksed maapoed. Ostukorve kasutatakse palju ja see tähendab ka nende kiiremat määrdumist.

Märkaja andku teada

Viljandi Jakobsoni tänava Säästumarketis hakkab silma, et hallid korvid on mõni aeg tagasi vett ja seepi tunda saanud. Ometi vaatavad iga teise korvi põhjast vastu kahtlase päritoluga kleepuva aine laigud. Nõudlikum inimene peab siin korvi valima.

Nagu ütles kaupluse juhataja Tiina Roog, pesti ostukorve neli päeva tagasi, paraku koguneb mustus teatud toiduainete tõttu neisse kiiresti.

«Piimakile jätab korvi põhja märja laigu. Kui keegi asetab selle peale võrgukoti porgandi või kartuliga või suhkrupaki, siis ongi korv uuesti must,» kõneles ta.

Juhataja hinnangul ei ole asi poemüüjate lohakuses või tööülesannete täitmatajätmises. Korve pestakse vähemalt kaks korda kuus ja kui vaja, siis sagedaminigi. Vahepeal võetakse määrdunud korve puhastamiseks teiste seast välja aga vaid juhul, kui töötajad neid märkavad.

Just märkamata jäämine ongi Roogi hinnangul põhjus, miks puhaste hulgas leidub ka räpakaid. Seepärast julgustas ta tähelepanelikke inimesi määrdunud korvidest kaupluse töötajatele märku andma. Siis saab need tagaruumis puhtaks teha.

Kas korrast kuus piisab?

Viljandi Paalalinna Maksimarketis ootavad päeva algul ostjaid keskmist kasvu inimese kõrgused kollaste korvide virnad. Need korvid jätavad üldiselt puhta mulje. Kahjuks on ratastel järelveetavad punased korvid sealsamas kõrval üsnagi räpakad. Nende kasutamisest peaks puhtust armastav inimene loobuma ning otsustama kas käes tassitava korvi või suure metallkäru kasuks.

Maksimarketi juhataja Kat­rin Tiiroja sõnul pestakse korve kord kuus ja rohkem määrdunuid vajaduse korral sagedamini. Kollaseid ja punaseid korve oli juhataja ütlemist mööda pestud samal päeval. Punaste ratastel korvide häda on tema selgitust mööda aga see, et sinna satub pragude vahelt mustust ja tolmu ka põrandalt. «Kuigi peseme põrandaid iga päev ja vajadusel ka päeva jooksul, haakub inimeste jalgadega poodi sattunud mustust rataste külge. Ja kui korvid üksteise sisse panna, pudeneb seda määrdunud korvist ka järgmisesse.»

Tiiroja leidis, et kaupluse praeguse võimekuse juures ei saa korvide puhtuse üle kurta, kuigi mõnikord on inimestelt tulnud ka märkusi. «Võib-olla on see meie viga, et oleme praegust pesemise korda pidanud piisavaks. Samas see töötab ja me pole näinud vajadust seda muuta,» tõdes ta.