Nädala heategu. Noored, kes jälle lõpetada ähvardavad

Foto: Elmo Riig

Juba mitu aastat on Sakala kirjutanud, et Toomas Koitmäe ja Kris Sülla korraldatav noortebändide konkurss BÄM on taas läinud rekord­edukalt ning publikut juurde võitnud. Rahva huvi kasv tähendab omakorda seda, et summa, mida üritusega heategevuseks kogutakse, järjest suureneb: tunamullu saadi kokku 1300, mullu 1900 ja tänavu juba 2200 eurot.

Seda üllatavamalt võib kõlada nending, et võib-olla järgmisel aastal BÄM-i enam ei tule. Koitmäe sõnul on korraldusmeeskond algusest peale tahtnud BÄM-i tegemise lõpetada enne, kui see kaotab oma tippvormi ja hakkab väsima. Tänavuse BÄM-i kohta lausus ta: «Kui see ei ole tipp, siis ma ei tea, mis on.»

Tipust lahkuda on muidugi efektne. Kui mõelda rokk- ja popmuusika ebajumalatele, siis küllap on Curt Cobain või Jim Morrisson just seepärast seniajani ikooni staatuses. Ent need on kurvad lood. Pigem võiks meenutada David Bowiet, kes andis veel pärast surmagi suurema etenduse kui enamik staare eluajal.