Talvine urbanistlik retk seenele päädis praega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakala sekretär Marge Ira toetab redelit, et reporter Aivar Aotäht ulatuks kõrgemal kasvavate seenteni, kuigi kõige kõrgemal asuva kübarakandjani ulatumiseks jäi sellest redelist väheks. Pisemal pildil on noored puidu-sametkõrgesed, mis on pärit teiselt puult.
Sakala sekretär Marge Ira toetab redelit, et reporter Aivar Aotäht ulatuks kõrgemal kasvavate seenteni, kuigi kõige kõrgemal asuva kübarakandjani ulatumiseks jäi sellest redelist väheks. Pisemal pildil on noored puidu-sametkõrgesed, mis on pärit teiselt puult. Foto: Marko Saarm

Veebruaris on isemoodi tunne seenele minna. Omapärast vürtsi lisab asjaolu, et korilus leiab aset linnas ja vaja läheb redelit.

Sügavama seenehuviga inimene teab, et soodsate ilmaolude puhul võib talvisel ajal korjata mitut liiki söögiseeni. Lihtsalt tuleb osata otsida. Huupi metsa tatsama minnes võib ainsaks rõõmuks jääda jalutuskäik.

Sakala kolmeliikmeline toimkond läks sedapuhku korjama puidu-sametkõrgeseid, teades juhuse tahtel täpselt, kust neid Viljandis leida võib. Nimelt oli linnavalitsuse ametnik 29. jaanuaril ühe artikli tarvis näidanud Hariduse tänava ääres lossimägede jalamil kasvavaid jalakaid, mida hävitab ohtlik haigus.

Märksõnad

Tagasi üles