Repliik. Pigem tore veidrus kui rahvussport

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Tõenäoliselt jääb Tartu maraton kehvade lumeolude tõttu jälle ära. Seda silmas pidades lipsas äsja üle-eestilisse uudisvoogu teade, milles maratoni eestvedaja Indrek Kelk mainis, et võistluse korraldusmeeskond on viimasel paaril aastal väikestviisi arendanud mõtet katta maratoni 63-kilomeetrine rada kunstlumesüsteemiga.

Idee kohaselt võiks kogu distantsil jadamisi olla nii vee- kui elektrivõtukohad ja kahurid, et miinuskraadide ilmudes saaks asuda ühe nupuvajutusega lund tootma. Süsteemi tegemine maksaks oletatavasti 12–15 miljonit eurot.

Seda lugedes meenus mulle, et Eestis pole juba tükk aega proovitud ühiskondlikku kokkulepet sõlmida. Ehk oleks nüüd päramine aeg uuesti proovida? Kas või igaks juhuks, kui kellelgi peaks tõepoolest tekkima mõte meie ühise rahapüti arvelt seda plaani ellu viima hakata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles