TSÜKLON Monika on taandunud ja väljas valitseb tavaline talveilm — veidi rohkema lumega, kui oleme harjunud, aga muidu nii nagu ikka.
Mis ajab pritsimehed protestima?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain Padaoru tunnet omal nahal kogeda, kui üritasin pühapäeva varahommikul läbi Rassi metsade Türile tööle jõuda.
Hooldatud tee lõppes Viljandimaa piiril. Arvates ekslikult, et tegemist on üksiku tuisuvaaluga, millest saab hooga läbi, sõitsin ennast nii kinni, et ei pääsenudki enam liikuma.
Erinevalt tavakodanikust, kes oleks nüüd valinud numbri 112, otsisin mina abi vabatahtlikelt pritsimeestelt — nende kontaktnumbreid oli mul põhitöö tõttu hõlpus leida.
Kahekümne minuti pärast oli veidi unine vabatahtlik Heiki oma ülemuse villisega platsis. Temalt sain teada, et sealtkaudu Türile ei jõua, sest teed pole mitu päeva lahti lükatud. Pöörasin otsa ringi ja jõudsin, nüüd juba viperusteta, tunniajalise hilinemisega tööle.
TEGELIKULT ei soovinud ma lehelugejaile talviseid meeleolupilte maalida, vaid üritada lahti seletada, mis lugu selle hiljutise päästjate protestiga siis ikkagi on.
Aeg-ajalt jõuab avalikkuse kõrvu nurinat meie töökorralduse ja madala palga pärast.
Asi läks õige hulluks eelmisel neljapäeval, kui üle 300 päästja kogunes Tallinna päästeameti maja ette meelt avaldama. Muu hulgas kandsid mehed loosungeid «Päästeamet on päästjatele võlgu 20 miljonit!» ja «Päästjast on tehtud riigi ori!». Need olid üsna karmid süüdistused.
Kohtumisele tulnud peadirektor Kalev Timberg üritas algul heaga ja hiljem häält tõstes kohale tulnuid kuuletuma sundida, aga tuleb tunnistada, et see tal ei õnnestunud: tööd tehes üle 1000-kraadist kuuma, tuld ja suitsu trotsima harjunud päästjad ei löönud paguneid nähes verest välja.
Peadirektori väited, et meelt avaldatakse vale maja ees (õigem oleks olnud Toompeale minna) ja tema võimuses ei olnud päästeameti eelarvesse raha juurde saada, vallandasid protestihõiked ja vilekoori. Kalev Timberg sai kaasa piketile kogunenute pöördumise ja nõude sellele meedia kaudu avalikult vastata.
PÄÄSTJATE põhilised nõudmised puudutasid kollektiivlepingu tingimusi. Siseminister Marko Pomerants ja peadirektor Kalev Timberg näeksid meelsasti, et praegu kehtivat kollektiivlepingut pikendataks samadel tingimustel ka eelolevaks aastaks.
Nimetatud meeste jäik suhtumine oli üks põhjus, miks läbirääkimised ummikusse jooksid ja päästjad pealinna kokku tulid.
Samadel tingimustel lepingu sõlmimine tähendaks seda, et jääks kehtima siseministeeriumi ja päästeameti poolne töölepingu seaduse väärtõlgendus, mille järgi vahetuse kaht tundi ei arvestata tööaja hulka ja nende eest ei maksta täisulatuses palka.
On küll kehtestatud tööandja igakuine 150-kroonine lisatasu — niisiis kujuneb mainitud töötundide hinnaks keskeltläbi üheksa krooni. Kurbnaljakas on asjaolu, et isegi nimetatud summa on võetud päästjate taskust: see kehtestati kaotatud lisatasu asemel.
SEADUSE mõtet väänates on saavutatud olukord, et piltlikult öeldes on päästjad iga töövahetuse lõpul leivaisale veel kaks tundi võlgu. Ehkki nad on 24-tunnise vahetuse vältel pidevalt valmis minuti jooksul väljakutsele reageerima, peab tööandja kaht tundi vahemikuks, mis tööaja hulka ei kuulu.
Tavainimesele tähendaks see, et iga kuu tuleks kehtestatud palga väljateenimiseks töötada lisaks veel kaks laupäeva või pühapäeva. Teine näide: lõunapausi ajal peab palgaline ametipostilt lahkumata tööd tegema, aga tunnid selle eest kirja ei lähe.
Päästeamet soovib uue kollektiivlepinguga näpata päästjatelt taas umbes 35 miljonit krooni. See raha jääb töötajatel saamata ületundide eest. Üks võimalus oleks anda neile ületundide asemel vaba aega, nagu tehti 2009. aastal. Riigi päästekomandode võimekus väheneks praegusega võrreldes umbes 10 protsenti.
PÄÄSTJATEL on riigile lihtne sõnum: kui ei ole raha, et hoida siseturvalisus praegusel tasemel, tuleb seda tunnistada ja sellega leppida, selle asemel et lasta niigi krooniliselt alamakstud riigiteenistujal süsteemi omast taskust üleval pidada.
Nende nõudmiste rahuldamiseks ei ole tegelikult palju vaja: päästjad lepivad ka sellega, et ületunnid asendatakse vabade päevadega. Sisuliselt sedasama tehti politseis majandusraskuste kõrgajal.
MIKS kogunesid päästjad Raua tänavale, aga mitte riigikogu või Stenbocki maja ette? Kas nad jäid oma piketiga hiljaks, nagu üritatakse väita?
Vastus on lihtne: päästjad tulid oma peadirektorilt aru pärima, sest ei ole rahul sellega, kuidas ta on organisatsiooni juhtinud. Aasta tagasi edastasid nad minister Marko Pomerantsile rohkem kui 1000 mehe avalduse umbusaldamaks Kalev Timbergi. Minister jättis sellele reageerimata. Aasta on möödas ja midagi ei ole muutunud.
Päästjad ei ole need, kes peavad riigikogult raha välja võitlema. Selle eest, et organisatsioon normaalselt toimiks, peab vastutama peadirektor, kaudselt ka minister. Senised plaanid asja parandada on seisnenud üksnes koondamistes ja komandode sulgemises. Kannataja on kogu ühiskond, kelle turvalisus on oluliselt vähenenud.
Pikaajalist ja jätkusuutlikku päästeteenistuse edendamise plaani pole. Reformid, mida soovitakse ellu viia, näevad ette üha uute komandode sulgemist ja nende arvel suuremate meeskondade täiendamist, ehkki viimasel ajal on soetatud palju tehnikat, mis sellise plaani täitmiseks ei sobi. See on ilmne näide läbimõtlemata sammudest ja pikaajalise tegevuskava puudumisest.
Päästjate pikett pärast riigieelarve vastuvõtmist oli mõeldud surveavaldusena, et riik töötaks välja tõsiselt võetava, Eesti kodanike hüvangut silmas pidava arengukava — et kaoks vajadus teha igal aastal eelarve lugemise viimasel tunnil kriisisüste.
PÄRAST neljapäevast piketti on minister Marko Pomerants ilmutanud huvi kollektiivlepingu läbirääkimisi jätkata. Loodetavasti on seni valitsenud seisukohtades aset leidnud mingi positiivne muutus. Ajakirjanduses on minister välja öelnud, et päästeamet peab olukorra lahendamiseks leidma raha oma süsteemist.
Meie teada on päästeamet järgmise aasta eelarves paigutanud reservi 40 miljonit krooni. Kas see raha makstakse päästjatele, et nad ei peaks enam orjatööd tegema, selgub läbirääkimiste laua taga.