Leedus on viimasel ajal teravalt päevakorral uue tuumaelektrijaama küsimused. Olukord on läinud koguni nii tuliseks, et energeetikaministrit püütakse ametist tagandada ja mõned jõud on soovitanud likvideerida lausa energeetikaministeeriumi.
Kommentaar: Leedu pingutab tuumajaama nimel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Baltimaade ainus, Leedus Ignalinas asuv tuumaelektrijaam (TEJ) suleti pärast 26 tööaastat mullu 31. detsembril. Juba paar aastat varem oli tollane president Valdas Adamkus allkirjastanud seaduse, mis nägi ette rajada uus, moodsam ja võimsam Visaginase tuumaelektrijaam. Kummatigi pole seisatud Ignalina TEJ sugugi ohutu: alles oktoobris oli seal pisike leke, mis õnneks endaga midagi katastroofilist kaasa ei toonud.
Kuigi esialgu kulges uue tuumajaama projekti ja ehituse ettevalmistamine peaaegu nagu lepase reega, hakkas peatselt takistusi tekkima. Krahh saabus siis, kui riigihanke võitjaks ja strateegiliseks investoriks kuulutatud Lõuna-Korea riigifirma Korea Electric Power Corporation (KEPCO) ühtäkki teatas, et ei soovi siiski projektis osaleda. Seega on Leedu poliitikutel aasta lõpp ja uue algus ülikiire: leida tuleb uus partner.
Pole vist põhjust kahelda väites, et Leedu tuumajaama konkursi läbikukkumist mõjutas olulisel määral Kaliningradi oblastisse ehitatav venelaste Balti TEJ, mis peaks käiku minema 2016. aastal. Kui Visaginase projekt lõpuks siiski teoks saab, jäävad kaks suurt jaama teineteisele väga lähedale.
Teisalt on väljendatud arvamust, et Balti TEJ on väljamõeldis, mille venelased lõid spetsiaalselt Leedut silmas pidades: seda ei ehitata ega hakatagi ehitama. Siiski on kindel, et Leedu TEJ rajamine pole Venemaale kasulik. Venemaa tahab, et Leedu sõltuks tema energeetikast, seepärast pole sugugi võimatu, et just Moskva mõjutas KEPCO-t loobuma.
Visaginase tuumajaam peab projekti järgi tegevust alustama küll alles aastatel 2018—2020, kuid selle ehitamine ning kõik eelnevad ja järgnevad tööd on väga mahukad ja mõistagi äärmiselt kallid. Seetõttu ei saa aega raisata. Õnneks on suur osa seadusi vastu võetud ja paljud dokumendid kinnitatud, mistõttu selles vallas ei tohiks tagasilööke tulla.
Mitu kohta on seevastu jäänud kindlustamata ning opositsioon ja muud jõud püüavad rünnata just sealt, kus vastupanu on nõrgem. Põhjalikult on ette võetud energeetikaminister Arvydas Sekmokase tagandamine.
Ministrit süüdistatakse tööga hättajäämise ja tuumajaama investorikonkursi läbikukkumise kõrval muudeski energeetikaalastes vajakajäämistes. 10. detsembril anti parlamendi spiikrile ametlikult üle 70 saadiku allkirjaga umbusaldusavaldus. Et Sekmokasest lahti saada, peab tema vastu hääletama vähemalt 71 parlamendiliiget. Tõenäoliselt leiavad energiaministri küsitlemine ja tema tuleviku üle hääletamine aset varsti.
Hoopis omapärase ettepanekuga tuli välja parlamendi endine esimees Arturas Paulauskas, kes soovitas peaministril energeetikaministeerium täies koosseisus likvideerida ning suurendada säästetud rahaga pensioneid ja teisi sotsiaaltoetusi. Paulauskase arvates on ministeerium end pärast investorikonkursi läbikukkumist täielikult kompromiteerinud ja oma mõttetust tõestanud.
Teadupärast on Leedu energeetikaministeerium kunagi juba likvideeritud — nimelt 1999. aastal. Kummatigi leiti kümme aastat hiljem, et see peaks siiski olema. Tollal lubas Leedu peaminister, et ministeerium ei lähe maksma sentigi, kuid tuleva aasta eelarves on selle ülalpidamiseks ette nähtud üle 117 miljoni euro.
Leedu tuumajaam on pakkunud huvi ka Eesti valitsusele ning peaminister Andrus Ansip on mitu korda väljendanud soovi projektis osaleda. Detsembri algul Varssavis peetud Eesti, Läti, Leedu ja Poola peaministri kohtumisel teatas Ansip: «Kuigi täna suudab Eesti tagada sajaprotsendiliselt oma elektrivajaduse, on meile oluline mitmekesistada elektritootmise allikaid ning üheks variandiks on Eesti osalus Leetu kavandatavas tuumajaamas.»
Kokkuvõtteks võib öelda, et Leedu on küll kaotanud lahingu (suurinvestori lahkumine ja projekti toppama jäämine), kuid sõda ei ole siiski veel läbi. Olukorrast auga väljatulemiseks peab sealne valitsus kõik jõu- ja mõistusevarud kokku võtma, et täide ei läheks opositsiooni, ajakirjanduse ja paljude ekspertide ennustus, nagu oleks Leedu tuumajaamaga kööga.
Esialgu on valitsus lubanud, et kolme-nelja kuu pärast on teada, kas investoreid on leitud, kuid paljud suhtuvad sellistesse avaldustesse umbusklikult.