Essee. Õppimine, õpetamine ja kõiksus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig

Pikad koolipäevad, palju kodutöid, frustreerunud pedagoogid, hõõrumine klassikaaslastega... Õpilase argipäev. Ega ta lihtne ole. Seepärast juhtub ikka, et keel katkeb ja nooruk pahvatab: «Miks ma seda õppima pean? Mul ei lähe neid teadmisi ju kunagi vaja!» Kõigi maailma õpetajate nimel lubage palun vastu vaielda.

Olgu kohe alustuseks öeldud, et teiega räägib läbikukkunud bioloog. Samas armastust looduse ja loodusteaduste vastu ei röövi minult enam miski.

Et jutt sirgem saaks, hüppame ajas tagasi. Kohe kõvasti. Aastasse 1988, kui täpne olla. Just sel aastal ilmus Pilvi Üllaste raamat «Lugu kahest vereliblest». Uhke taies, justkui meie enda väike «Star Wars». Ehk mäletate. Mulle oli see vähemalt sama põnev kui naabripoistele kummiliimi põletamine ja pingpongipallidest tossukate tegemine. Mine tea, kui nemad oleksid oma eksperimentidega õpetaja jutule läinud, oleksid nad ehk praegu kuulsad keemikud või füüsikud.