/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2016/02/03/5002493t1h60d8.jpg)
Viljandi muuseumis töötav Herki Helves sai banaanitaime aastaid tagasi sugulastelt kingituseks.
Viljandis said banaanid valmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uueveskil eramajas elav mees kasvatas seda enamiku ajast valgusküllases trepikojas, kus sõltuvalt aastaajast jagus soojust 16–25 kraadi. «Algul oli ta lihtsalt suur roheline taim, mida oli vahva vaadata,» meenutas ta.
Kulus umbes kaks aastat, kui sügisel märkas pererahvas taimel õisi ja hiljem ka väikseid vilju. Sügisel ja talvel järjest juurde tekkinud viljad kärbusid. Kevadel viidi taim prooviks päikselisemasse ruumi ning aprillis sai mõni vili küpseks.
«Umbes samasuguseid banaane olime ka poes näinud. Need olid enamasti müüdavatest väiksemad, aga maitsesid sama hästi. Küpsuseni arenes neid siiski vähe,» jutustas Helves.
Erilist hoolt ta oma sõnul taime eest ei kandnud, ainult kastis. Väikses ruumis postamendile asetatud laiade lehtedega taim sirgus rohkem kui poolteise meetri kõrguseks. Viljumise ajaks oli potis kasvama hakanud ka pisike tütartaim. Selle istutas Helves ümber ja kolme aasta pärast kandis seegi vilja.
Siis aga huvi ohtralt vett vajava lopsaka taime kasvatamise vastu rauges. Eksootiline taim sai suvepäikest nautida ka hooviterrassil ning tema elupäevad lõppesid sügiseses aias.