Kalaveed, bridž, naer ja vali koolitatud hääl

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juubilar Arvo Raimo Ott Aardami lavastuses «Börs ja börsitar»
Juubilar Arvo Raimo Ott Aardami lavastuses «Börs ja börsitar» Foto: Ugala

Eile tähistas pool sajandit Ugalas töötanud näitleja Arvo Raimo 70. sünnipäeva. «Sakala» palus sünnipäevalapsest rääkida tema endistel kolleegidel.

Asta Selter,
kolleeg Ugalas aastatel 1970—2006

Kui läksin 40 aastat tagasi Ugalasse, olid minu hooleks ringsõiduetendused. Esimesed asjad, mis mulle Arvost meelde jäid, olid tema kõva hääl, nakatav naer ja muhe nägu. Ta oli ja on praegugi täielik rõõmurull. Kuhu Arvo ilmus, seal oli ruum teda täis. Ka on ta kogu aeg olnud suur organiseerija.

Üks oli Ugala väljasõiduetendustel alati kindel: buss ei jõudnud veel liikumagi hakata, kui Arvol oli juba bridžilaud valmis pandud ja läks mänguks. Tihti avastas ta, et neljandat kätt pole. Nii õppisin paljude teiste kõrval minagi tema utsitamise peale mängu selgeks. Vähemasti nii palju, et olla vajaduse korral augutäiteks.

Mul on meeles üks väljasõit, kui mina olin kassapidaja ja Arvo oli trupijuht. Kassapidaja maksis muu hulgas kohapeal näitlejatele päevaraha ja oli seega trupile väga oluline inimene.

Buss seisis juba ees, aga mina olin midagi majja unustanud ja läksin sellele järele. Välja minnes avastasin paraku, et teised on juba läinud. Neil oli ilmselt bridžimäng kokku pandud ja Arvo unustas kontrollida, kas kõik on peal. Varsti tulid nad siiski tagasi ja võtsid mu peale.

Käisime ka perekonniti Arvo perega läbi ja need olid väga toredad ajad. Ta on olnud tõeline sõber.

Allan Noormets,
kolleeg Ugalas aastatel 1988—1994

Arts, kurivaim, on süüdi selles, et mina nüüd kalavetel käin.

Kui olime Ugalas noored tatikad, läks meil kord midagi viltu — proov ei tulnud välja või midagi muud sellist — ning mul oli hirmus tahtmine naps hinge alla kõmatada. Jõudsin kaaslast otsides Arvo juurde. Tema tõrkus: «Ei-ei, mina lähen kalale!»

Ma siis ütlesin, et lähen ka kaasa, ja sõitsimegi tema kalaauku, Viljandist Pärnu poole. Arts andis mulle mingi ridva ja nii me istusime kahekesi seal kummipaadis.

Olime kalastades ikka sellises hoos, et muud asjad ei läinud üldse korda. Ükskord olime jälle Arvoga vee peal, kui abikaasa Mall tuli mulle autoga järele, et mind Viljandisse viia.

Uudis oli põrutav: noortevangla põles ja linn oli musta tossu täis. Kuulasime selle jutu ära ega teinud ei möhh ega ähh, vaid arutasime kalaasju edasi. Meie pärast oleks võinud kõik tuleroaks minna.

Mäletan ka seda, et istusime kevaditi Ugala terrassil ja sealt võis ikka näha, kuidas Arts tuleb linna poolt üle silla igahommikuselt poeringilt. Kui ta kähku kõndis, oli tema samm iseäralikult võplev, käes aga kandis ta pungil portfelli.

Artsi naine töötas tollal kaubanduses ning selleks ajaks, kui proov algas ja teised hommikukohvi lõpetasid, oli Artsil juba poering tehtud. Ta teadis täpselt, kus mida parasjagu müüakse.

Kahjuks ei saa ma Artsi juubelile tulla, sest mul on samal õhtul etendus, aga palavad tervitused talle!

Gert Raudsep,
kolleeg Ugalas aastatel 1992—2005

Pean ennast jälle kordama: Arvo Raimota ma Ugalat ette ei kujutaks. Kui hakkasime kursusega 20 (!) aastat tagasi Ugala vahet sõeluma, oli tal vunts ees — mees kuldses keskeas. Aga kui tõele au anda ja Arvot kiita, ega ta selle ajaga väga palju muutunud ole. Puus ei ole võib-olla enam nii lahti, kui tsiteerida tema vana kamraadi, lahkunud Andres Oksa, aga hääl kõlab Ugala koridorides endiselt kaugele. Rõõmsameelne on ta ikka: lõõbib teiste kallal ja laseb enda kallal lõõpida.

Nalja on Arvoga tööolukordades palju saanud ning loodan, et saab edaspidigi. Kust need legendid ikka sünnivad kui mitte sellistest asjadest. Arvo on legend. Ja eks ta armasta ka rääkida legende kunagistest Ugala näitlejatest. Neid lugusid tal jagub.

Käisime kunagi Arvi Mäe lavastatud prantsuse komöödiaga «Ciao!» mööda kultuurimaju. Meie trupp, Leila Säälik, Kiiri Tamm, Ülle Bernhardt, Peeter Jürgens, Arvo Raimo ja mina, oli ühtehoidev ning ausalt öelda — võib-olla tundub möödunu ilusam — saime seda tükki mängides eriti palju nalja. Mäletan ennast ja kolleege pidevalt selga saali poole pööramas, et pealetulnud naeru varjata.

Üks naeruallikas oli kindlasti Arvo järjekindel kalduvus näidendis kõigi tegelaste nimed ära vahetada. Mäletan Leila naerupisarates silmi, kui Arvo oli just pannud minu tegelase paari Leila omaga, kuigi olime ema ja poeg, omaenda tegelase naabrinaisega ja Peetri tegelase Ülle omaga, ehkki nemad olid isa ja tütar. Eks see käinud joostes, vaevalt et publik märkaski, aga meie ülevoolavat lusti pandi kindlasti tähele.

Palju õnne vanameistrile! Kolmekordne hip-hip-hurraa!

Helle Leppik,
kolleeg Ugalas aastatel 1993—2010

Ugalas on välja kujunenud kindel tseremoonia, mille läbiviimise esmaõigus on Arvo Raimol — olgu siis esietenduse, sünnipäeva või muu tähtsündmuse puhul. Ühel hetkel ajab Arvo end pühaliku näoga püsti ja ütleb oma kõige pidulikuma häälega: «Teeme nüüd sellele ja sellele traditsioonilise kolmekordse hip-hip hurraa!» Kõik tõusevad seepeale ja teevad traditsiooni täiel häälel kaasa.

Kui Arvot mingil põhjusel pole, traditsioon küll ei katke, kuid mitte igaühel pole õigust seda läbi viia: see peab olema ikka väärikuse poolest järgmine näitleja, olgu kriteeriumiks siis vanus või kalastushuvi.

Praegu on eestvõtjaks kujunenud Andres Tabun või tema puudumise korral Tanel Ingi, Arvo põhiline kalalkäigupartner. Sellist intonatsiooni nagu Arvol, ei ole muidugi välja panna kellelgi teisel.

Ma ei tea, kas see on Arvo enda leiutis või võttis ta üle kellegi traditsiooni, aga ajal, mil mina Ugalas olin, tegi seda alati tema.

Arvol pole võimalik teatris nii olla, et keegi teda ei kuule. Nooruses saadud Karl Adra häälekool on asja ette läinud. Juba see, kui ta valvelauda jõuab, on kuulda teise korruse koridori lõppu.

Martin Algus,
kolleeg Ugalas aastatel 1997—2005

Vaat ei mäletagi täpselt, mis aastal see juhtus, ega oska ka kindlalt väita, et just järgnevad asjaolud selle seigani viisid.

Meenub üks talvine päev Ugalas, mil mängiti etendust, mille nime ma kahjuks samuti ei mäleta. Meeles on vaid kõnealune seik oma põhijoontega. Muidugi looritab ka selle põhijooni ajamere kohal hõljuv unustuseliiva tolm ja vabandan juba ette, kui olles asja üle tuliselt diskuteerinud ja mälupilte kokku sobitanud, jõuate järelduseni, et peale kõige muu, mida ma ei mäleta, pole toimunud kõnealust seika ennastki.

Igatahes kostis ühel päeval Ugala garderoobide juurest valvelauatädi kime karjatus ja kõiki juba mõnda aega vaevanud ebamäärane kärsahais kuulutati Arvo Raimo garderoobi prügikastis puhkenud põlenguks.

Õnneks kustutati kahjutuli suurema kahjuta ja teater tegutseb ikka samas majas edasi. Põhjuseks arvati õnnetu suitsukoni, mis oli prügikastis tuld võtnud, kui Arvo lavale kiirustades garderoobist lahkus.

Võeti vastu otsus ja viidi ellu järgnev ennetusstrateegia: Arvo garderoobi uksele üsna laelambi lüliti kõrvale paigaldati silt «NB! Lahkudes kustuta prügikast!».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles