Repliik: Igaühele oma kolgas

Rannar Raba
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Veendumus, et väikelinnade elu on igav ja ühekülgne, on vähemalt sama levinud kui arvamus, et kõik poliitikud varastavad ja kõik politseinikud võtavad altkäemaksu.


Tean paari endist viljandlast, kellele oleks Tallinnast kunagisse kodulinna tagasi kolimine midagi sama ogarat kui kloostris elamine või Kesk-Aafrikas lõvide paaritumisharjumuste uurimine. Ja ega neile midagi ette heita saa, sest nad tõesti tunnevad nii. Miski ei hoidnud neid siin omal ajal kinni ega tõmba nüüd ka siia tagasi.


Samal ajal on mul Viljandis sõpru, kes on Tallinna elama asumise juba eos välistanud ega pea paljuks võrrelda seda enesetapuga. Nendele pakub Lõuna-Eesti tunduvalt rohkem elamusi ja väljakutseid kui tuledeküllane ja suuremat palka tõotav pealinn. Kas nad on seepärast friigid? Minu arvates mitte.

Nõnda ei jää üle järeldada muud, kui et pole olemas igavaid kohti, on vaid igavad inimesed. Ka esmapilgul kõige tühjem kolgas võib küpsele ja enese vajadustes selgusele jõudnud inimesele tunduda huvitav, kui ta on osanud seal oma elu sisse seada. Mis igavusest saab juttu olla, kui sul on oma pere, kodu, töö ja hobid?

Samas võib kõige tormakam metropol meenutada tühja kõrbet, kui inimene seal midagi peale hakata ei oska või ei taha. Maitse asi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles